Kuna arvestuslik rahvaarv on suurem kui rahvaloendusel saadud tulemus, siis peaksid ka absoluutnumbrites olema erinavused ehk siis tööealiste, hõivatute, töötute numbrid peaksid olema TU andmete põhjal avaldatutest tegelikult väiksemad. Kuidas siis sellega on?

Faktid

1.     Tööealisi on RLi järgi 988,4 tuhat, TU andmetel keskmiselt 1027 tuhat (keskmisena IV ja I kvartali näitajatest). Erinevus on keskmiselt 38,6 tuhat ehk reaalselt on tööealisi 3,8% vähem arvestuslikust.
2.     Aktiivseid inimesi on RLi järgi 627,8 tuhat, TU andmetel keskmiselt 693,7 tuhat. Erinevus 65,9 tuhat ehk RLi järgi on aktiivseid vähem 9,5%.
3.     Mitteaktiivseid inimesi on RLi järgi 343,9 tuhat, TU andmetel keskmiselt 333,3 tuhat. Erinevus 10,6 tuhat ehk RLi järgi on mitteaktiivseid rohkem 3,2%.
4.     Hõivatuid on RLi järgi 558,9 tuhat, TU andmetel 614,4 tuhat, mis teeb erinevuseks 55,5 tuhat ehk reaalselt on hõivatute arv 9% väiksem hinnangulisest.
5.     Töötuid on RLi järgi 68,9 tuhat, TU andmetel 79,3 tuhat, mis tähendab, et töötuid on tegelikult 10,4 tuhat ehk 13,1% vähem arvatust.
6.     Palgalisi on RLi järgi 509,6 tuhat, TU andmetel 567,2 tuhat, seega erinevus 57,6 tuhat ehk reaalselt on palgalisi 10,2% vähem arvatust. Mittepalgalisi on RLi järgi 49,3 tuhat, TU andmetel 47,2 tuhat, seega on mittepalgalisi RLi järgi 1,9 tuhat enam. Siin tuleb aga kohe märkida, et üheks palgaliste-mittepalgaliste erinevuse põhjuseks on kindlasti see, et RLis loetakse hõivatute hulka ka ajateenijad (3,2 tuhat inimest) ning hõivatute seas on olemas jaotused „muu hõivatu“ (4,4 tuhat inimest) ja „hõivatu, seisund teadmata“ (0,6 tuhat inimest).
7.     Mitteaktiivsete seas on RLi järgi 81,6 tuhat õpilast või üliõpilast, TU andmetel oli õppingute tõttu mitteaktiivseid keskmiselt 98,7 tuhat. Erinevus TU kasuks 17,1 tuhat ehk reaalselt oli õpingute tõttu tööturult eemal 17,3% vähem inimesi hinnagulisest.
8.     RLi andmetel oli tööealiste seas 184,5 tuhat pensionäri, sj töövõimetuspensionäre 41,8 tuhat (muudel põhjustel seega 142,7 tuhat). TU andmestik jaotab mitteaktiivseid mõneti teisti, kuid üldjoontes peaks töövõimetuspensionäride arv olema ligilähedane haiguse või vigastuse tõttu mitteaktiivsete arvuga (TU järgi 50 tuhat). Lisaks viitab TU keskmiselt 124,9 tuhandele pensioniealisele.

•     Pensionäride arv ametlikult oli 2012.aasta 1.jaanuaril 404,5 tuhat, sj vanaduspensionäride arv 298 tuhat. RLi andmed viitavad, et mitteaktiivseid pensionäre oli 287,5 tuhat. Seega saab järeldada, et 117 tuhat pensionäri ehk 29% olid tööturul (tõenäoliselt hõivatud).
•     RLi andmel oli mitteaktiivsete seas veel 43,1 tuhat kodust ja 34,6 tuhat muudel põhjustel mitteaktiivset (kokku seega 77,7 tuhat). TU andmetel oli koduste ja laste hooldajaid 37,3 tuhat, heitunuid 9,9 tuhat ja muudel põhjustel mitteaktiivseid 12,1 tuhat (kokku seega 59,3 tuhat).

Eelnevatest arvudest tuleneb veel kaks suhtarvu:

•     Aktiivsusmäär on tegelikult 63,5% hinnangulise 67,5% asemel.
•     Töötusemäär on hinnagulise 11,4% asemel tegelikult 11%.

Tähelepanekud

1.     TU on valesti hinnanud aktiivsuse ja mitteaktiivsuse vahekorda, seda päris oluliselt. Seetõttu on ka hinnangud inimeste majanduslikule aktiivsusele olnud liialt optimistlikud. See tähendab, et ka demograafiline koormus on reaalselt suurem kui seni on arvatud. Täpsemalt on TUülehinnanud õppurite arvu, väga tugevalt alahinnanud pensionil olijavate tööealiste arvu ning alahinnatud on ka muid mitteaktiivsuse põhjuseid.
2.     Töötute ja hõivatute vahekord on olnud hinnatust mõnevõrra parem. Arvulised erinevused tulenevad eelkõige eelmises punktis tehtud eksihinnangutest. Palgaliste ja mittepalgaliste vahekorra erinevused tulenevad tõenäoliselt eelkõige RLi ja TU erinevast lähenemisest.
3.     SNA arvestuses (st SKP-ga kaasnevas statistikas) pakutud andmed (hõivatuid keskmiselt 593,8 tuhat) on realistlikumad kui TU tulemused. Muide, ka välismaal hõivatute andmed (keskmiselt 24,2 tuhat), on küllaltki täpsed (RLi järgi 24,9 tuhat).

Järeldused ja mõned soovitused

Eelnevast tulenevalt oleks väga oluline, et võimalikult kiiresti tehtaks korrektuurid TU tulemustes. Ilmselt oleks vajalik tõsiselt vaadata põhjustesse, miks on aktiivsuse hinnangud TUs niivõrd erinevad reaalsusest ning teha uuringu läbiviimises vajalikud muudatused. Mulle tundub intuitiivselt, et tasuks kaaluda uuringu valimi suurendamist ning leida teid mitteaktiivsete paremaks katmiseks uuringus.

Kuna reaalselt on mitteaktiivsus suurem arvatust, tuleb sellele majandus- ja sotsiaalpoliitikas rohkem tähelepanu pöörata. Oluliselt enam tuleb pingutada mitteaktiivsuse vähendamise nimel: leida võimalusi pensioniealiste, osalise töövõimega ja praegu koduste inimeste tööturule kaasamiseks. See tähendab näiteks vajadust luua soodsamad seadusandlikud võimalused osaajaliseks ja paindlikuks tööks, parandada lastehoiu võimalusi, tegeleda veelgi intensiivsemalt potentsiaalsete töötajate tööoskuste ja –teadmiste parandamisega.

Hinnatust oluliselt suurem mitteaktiivsus viitab sellele, et tulevikus on erinevate sotsiaalsüsteemide ülalpidamine oluliselt keerulisem, kui seni on arvatud. See tähendab ka seda, et pension-, tervise-, sotsiaalhoolduse süsteemid vajavad pikaajalise jätkusuutlikkuse seisukohast seniarvatust palju kiiremat reageerimist.

Ettevõtjad peavad arvestama, et potentsiaalne töötajate arv on tegelikkusest tuntavalt väiksem. Me ei saa rääkida potentsiaalselt 700 tuhandest töötajast – tegelikult on töötajate potentsiaalne arv 630 tuhat ehk 70 tuhande võrra väiksem arvatust (pluss sii võimalus kaasata praegu mitteaktiivseid). See tähendab, et tööjõu nappus, mis veel on struktuurne (teatud kvalifikatsioonid), muutub kohe-kohe absoluutseks (ehk lihtsalt ei olegi töötajaid). Töötajate palkamiseks tuleb hakata järjest enam kaasama praegu mitteaktiivseid inimesi, sj tähendab see osaajaliselt töötavate inimeste arvu kasvu ning tuleb oluliselt enam tegeleda töötajate koolitamisega. Samuti muutub veelgi olulisemaks töö parem korraldamine ja tootlikumate masinate-seadmete ning uuema tehnoloogia (vähem töötajaid!) rakendamine.