Viimane aastakümme on kaasa toonud olulised muutused Eesti rahvastiku
paiknemises ― Euroopa Liitu astumisega avanesid välispiirid,
kinnisvarabuumiga tekkis paljudel võimalus leida ning soetada unistatud
elupaik. See tõi kaasa elavama rände nii riigi sees kui ka riigist välja
ning raskendas arvepidamist Eesti püsielanikkonna üle.
Nii on Eestis praegu kasutusel kolm rahvaarvu:
- Statistikaameti avaldatav rändega rahvaarv,
- Statistikaameti avaldatav rändeta rahvaarv,
- Rahvastikuregistrist saab teada, kui palju inimesi on erinevates piirkondades elanikuks registreeritud.
Igal
kolmest on omad puudused.
Statistikaameti avaldatavad rahvaarvud põhinevad 2000. aasta rahva ja
eluruumide loenduse tulemusel, millele on vastavalt liidetud või
lahutatud sünnid-surmad ning rändega rahvaarvu puhul ka registreeritud
ränne.
Rahvastikuregistri rahvaarv põhineb elukoha registreerimise andmetel.
Paraku on inimeste otsus oma elukoht registreerida mõjutatud erinevatest
praktilistest kaalutlustest ja registreeritud elukoht ei pruugi kattuda
tegelikuga. See tähendab, et inimesed võivad elada konkreetses
piirkonnas, aga tegemist võib olla ka ametliku elanikkonnaga, kellega
kohalik omavalitsus saab arvestada vaid tulumaksu laekumisel. Selguse
Eesti tegeliku rahvaarvu ja paiknemise kohta toob aasta lõpul algav
2011. aasta rahva ja eluruumide loendus.
Elanikkonna paiknemisele on avaldanud suurt mõju kaks olulist tendentsi:
- Esiteks on viimastel aastakümnetel toimunud eeslinnastumine rändega suuremate linnade tagamaale.
- Teine tähtis rändesuund on ääremaalt linnadesse. Nii on mõned kohalikud omavalitsused rändest võitnud, mõned kaotanud.
Helerin Rannala,
juhtivstatistik,
Statistikaamet
Avaldatud RUP.ee PROFIUUDISTE rubriigis
