Investeerige see raha, mida te ei vaja muuks otstarbeks vähemalt paar aastat. Mida pikem on investeerimisperiood, seda parem. Üks kõigi aegade kõige tuntum ja edukam investor Warren Buffett on öelnud, et investeeringute hoidmisel on tema lemmikperiood igavik.

Investori portfell peaks sõltuma tema riskitaluvusest ja sellest, kui pikaks ajaks saab ta raha investeerida. Enne ajahorisondi ja portfelli komponentide valimist oleks mõistlik uurida, kuidas eri varad käituvad.

Tulusus ja risk eri varaklassidel

Investeerimisel on tulu ja risk omavahel tihedalt seotud. Riskantsem instrument on üldjuhul parema pikaajalise tulususega, sest investor peab saama oma suurema riski kompenseeritud. Samas kõigub niisuguse instrumendi väärtus rohkem ja see on suurema pankrotiohuga, seega riskantsem. Turvalisem instrument on küll stabiilsem, kuid enamjaolt ka väiksema tulususega.

Aktsiad ja kinnisvara on kõige suurema ajaloolise tootlusega ning kõige suurema riskiga varaklassid. Neid nimetatakse ka riskivaraks. Säärasesse varasse investeerija saab ettevõtte või kinnistu omanikuks ning võib seega ajapikku osa saada vastava ettevõtte või kinnistu väärtuse kasvust. Samas on aktsiad ja kinnisvara kõige suurema hinnakõikumisega: kui majandusel läheb kehvasti, siis kinnisvarahinnad langevad ja ettevõtted kannatavad, aktsionärid jäävad kasumist ilma ning ettevõtte pankroti korral ei saa tavaliselt oma investeeritud rahagi tagasi.

Ettevõtte võlakiri on keskmise tootluse ja riskiga. Sellesse investeerides annab investor ettevõttele laenu. Võlakirjalt, nagu ka laenult, makstakse stabiilset intressi. Selline fikseeritud tulu muudab võlakirjainvesteeringu aktsiainvesteeringust turvalisemaks, sest viimase puhul tekib tulu ainult turuhinna liikumisest ja dividendist, mis sõltub suurinvestorite otsusest. Ettevõtte pankroti risk on ka võlakirja puhul olemas, kuid investor saab sellises olukorras oma raha tagasi enne aktsionäri.

Riigivõlakiri on kõige väiksema tootluse ja riskiga. Kui ettevõtteid on palju ja aeg-ajalt tuleb ikka nende pankrotte ette, siis riigi pankrotistumine on palju harvem nähtus. Seetõttu peetakse suurte arenenud riikide valitsustele laenu andmist suhteliselt turvaliseks. Paraku ei maksa riigid ka kõrget intressi, seega on säärase investeeringu tootlus enamasti üsna madal.

Pikas plaanis, kümne või saja aasta arvestuses, on aktsia-, võlakirja- ja kinnisvarainvesteeringute hind tõusutrendis. Seda lihtsal põhjusel, et majandus areneb kogu aeg edasi: protsessid muutuvad efektiivsemaks, inimesed targemaks ja masinad osavamaks. Investeerimine on võimalus sellest kasvust osa saada. Tavalised investeerimisfondid ja pensionifondid investeerivad peamiselt just aktsiatesse, võlakirjadesse ja kinnisvarasse.

Toorained, nagu naftasaadused ja tööstuslikud metallid, on seotud reaalmajandusega. Neid kasutatakse ehituses, masinates ja transpordis, ning kui majandusel läheb hästi, siis nõudlus nende kaupvarade järele suureneb ja hinnad tõusevad. Toorainete hind võib väga kiiresti ja väga palju kõikuda, seega on need üsna riskantsed. Samuti ei ole toorainetel sellist pikaajalist loomuomast kasvutrendi nagu aktsiatel ja võlakirjadel, sest toorained ei ole tootlikud varad. Seega ei sobi nad pikaajalise investeerimisportfelli tuumaks nii hästi kui aktsiad või võlakirjad.

Hajutamine kui tasuta lõuna

Eri varaklassid käituvad majandustsükli faasides erinevalt.

• Aktsiate ja kinnisvara hind võib tõusta juba siis, kui investoril tekib ootus, et majanduslik olukord paraneb.
• Tarbetoorained võidavad kõige rohkem pisut hiljem, siis kui majanduse seisund on juba hea ja kaupu tarbitakse palju.
• Riigivõlakirjad turvalisema instrumendina võidavad tihtipeale siis, kui turg on närviline ja majandus langeb. Sellises olukorras tunduvad aktsiad ohtlikud, neid hakatakse müüma ja raha laenatakse hoopis tugevatele riikidele võlakirjainvesteeringute kujul. Seetõttu on aktsiate ja võlakirjade hinnad tavaliselt omavahel negatiivses korrelatsioonis ehk liiguvad vastupidises suunas.
• Väärismetalle, näiteks kulda, peetakse samuti turvaliseks investeeringuks, mille väärtus tihtipeale suureneb siis, kui turg on rahutu.

Hoides portfellis eri varaklasse, muudate oma investeeringu stabiilsemaks. Näiteks ajal, mil aktsiad näitavad kehvemat tootlust, võib riigivõlakirjade hind tõusta, vähendades kogu portfelli väärtuse kõikumist.

Lisaks sellele aitab riske maandada varaklassisisene hajutamine, näiteks see, kui üksikaktsiate asemel paigutatakse raha ETF-i (börsil kaubeldav fond) või investeerimisfondi. See võimaldab säilitada soovitud varaklassi tootlustaseme, kuid vältida üksikute ettevõtete või riikidega seotud riski.

Hajutamine, mida vahel nimetatakse ka finantsturgude ainsaks tasuta lõunaks, vähendab oluliselt riski, andmata samal ajal tootluses liiga palju järele.

Valige hoidmisperiood ja arvestage oma riskitaluvusega

Kõigepealt mõtelge läbi, kui pikaks ajaks saate raha investeeringusse paigutada. Kui vajate raha paari aasta pärast korteri ostuks, siis saab selle paigutuse investeerimishorisont olla paar aastat. Samas võite raha, mida panete kõrvale pensioniks või varajaseks pensioniks ja mida te tõenäoliselt selle ajani ei vaja, paigutada mitmekümneaastase perspektiiviga.

Rusikareegel on see, et mida pikem on investeeringu ajahorisont, seda riskantsemaid investeeringuid saab portfellis hoida. Ajutised suured hinnakõikumised ei mängi pikaajalise rahapaigutuse puhul rolli. Oluline on hoopis pikaajaline tugev kasv. Seega võib investor, kes vajab raha alles mõnekümne aasta pärast, paigutada enamiku oma rahast riskivarasse, mille hind võib küll ajutiselt suurelt kõikuda, kuid mis pikal perioodil pakub parimat kasvu.

Mida lühemaks jääb periood ajani, mil plaanite investeeringu realiseerida, seda turvalisemaks ja hajutatumaks peaks portfell muutuma. Näiteks pensionile või investeeringu realiseerimisele lähenedes võiksite järk-järgult vähendada riskivara osakaalu ning suurendada võlakirjade osakaalu ja üldist varaklassidevahelist hajutatust. Mõni aasta enne pensioni ei saa te endale lubada seda riski, et kui olete maksimaalselt investeerinud näiteks aktsiaturgudele, võib majandustsükkel kukkuda mitmeks aastaks langusfaasi ja viia teie investeeringu miinusesse.

Kindlasti arvestage enda isikliku riskitaluvusega. Kui te ei talu oma investeeringu väärtuse suuri kõikumisi, siis hajutage ka mitmekümneaastase investeeringu puhul raha mitmesse varaklassi. Pikaajaline tootlus võib nõnda küll olla väiksem, kuid veel hullem oleks teha üht investorite suurimat viga ehk sattuda ajutise kõikumise korral paanikasse ja müüa pikaajaline investeering lühiajalise liikumise pärast maha madala hinnaga.