Seega on meil 2010. aasta põllumajandusloendusel loendatud ligi 20 000 põllumajanduslikule majapidamisele lisaks ligikaudu 175 000 põllumajanduslikku kodumajapidamist, kus samuti mingil määral puu- ja köögivilja ning muudki oma pere jaoks tarvilikku kasvatatakse. Põllumajanduslikus kodumajapidamises on põllumajandusmaad alla ühe hektari ja saadusi toodetakse põhiliselt oma tarbeks.

Kui Statistikaameti andmetel paistis 2000. aastate alguses kodumajapidamiste arv kahanevat eriti hoogsalt, siis arvu mõningane suurenemine pärast 2004. aastat lubab arvata, et tegemist on kriisiaastate mõjuga ja majanduslik ebakindlus on huvi oma tarbeks aiasaaduste kasvatamise vastu taas suurendanud. Ootuspäraselt tegelevad aiapidamisega enam maapiirkonnas (külades ja alevikes) elavad leibkonnad, kellest umbes pooltel on aiamaa või mõned koduloomad. Samas tegeleb aiapidamisega umbes iga viies linnalises asulas elav leibkond. Kui muru ja lillepeenarde olemasolu ei loeta põllumajanduslikuks tegevuseks, siis viljapuid ja marjapõõsaid omav leibkond liigitub juba aiapidajaks.

Kodumajapidamiste rohumaa pind on 2001. aastaga võrreldes vähenenud rohkem kui neli korda. Ligi kaks korda on vähenenud ka kartuli ning viljapuu- ja marjaaedade pind. Samal ajal on pisut suurenenud nii katmik- kui ka avamaaköögivilja ning maasikate ja muude kultuuride pind. Paistab, et vähemaks on jäänud just nende kultuuride all olevat maad, mille harimiseks on tarvis masinaid. Pinnad vähenevad selliseks, et neid on jõukohane harida väiksemate aiamasinatega või lausa ilma eriseadmeteta. See, et vähemaks on jäänud viljapuu- ja marjaaedu, näitab, et vanade välja langevate viljapuude ja marjapõõsaste asemele sageli enam uusi ei istutata.

Kui rohumaad oma loomade tarbeks omab ainult 5% põllumajanduslikest kodumajapidamistest, siis viljapuu- ja marjaaed on peaaegu neil kõigil (98%). Rohkem kui pooled põllumajanduslikud kodumajapidamised kasvatavad oma tarbeks kartulit ja veel enamal on köögivilja või maasikaid avamaal või kasvuhoonetes. Avamaaköögivilja ja maasikaid kasvatatakse keskmiselt 77 m²-l, kartulit keskmiselt 182 m²-l ja kasvuhoone on keskmiselt ligi 20 m² suurune. Viljapuu- ja marjaaed, mis vähem hoolt nõuab, on keskmiselt 145 m² suurune.

Kuigi kodumajapidamiste kasutuses olev põllumajandusmaa moodustab Eesti kogu põllumajandusmaast vaid 0,9% (2001. aastal 2,1%), siis näiteks aiakultuuride ja kartuli kasvatamisel on kodumajapidamiste osatähtsus märkimisväärne. Pinna järgi arvestatuna on kodumajapidamistes isegi üle 80% kogu Eesti katmikköögiviljast, peaaegu 50% puuviljadest ja marjadest, 36% avamaaköögiviljast ja maasikatest ning 23% kartulist. See näitab, et vähemalt suveperioodil on kolmandikul leibkondadel mitmeid aiasaadusi ja kartulit omast käest võtta.

Erinevalt taimekasvatusest on loomakasvatuses kodumajapidamistel oluline osa vaid mesinduses: 43% mesilasperedest peetakse kodumajapidamistes. Kodumajapidamiste lindude ja muude loomade osatähtsus on väga väike — kodumajapidamistes on 6% lindude, 5% lammaste ja kitsede ning 0,5% veiste ja 0,1% sigade üldarvust.

Kokkuvõtteks saab öelda seda, et kuigi 175 000 põllumajandusliku kodumajapidamise kasutuses on vaid 0,9% kogu Eesti põllumajandusmaast, kasvatavad nad olulise osa esmatähtsatest töötlemata tarbitavatest põllumajandussaadustest nagu kartul, köögivili ja puuviljad-marjad. Seda toodangut me turul ega kauplustes ei näe, see jõuab toidulauale otse aiast. Oma tarbeks põllumajandussaaduste kasvatamine annab ilmselt päris paljudele võimaluse toidukuludelt kokku hoida, on võimalus õunapuude varjus grillida ja kõrvalasuvast peenrast rohelist juurde võtta, mõnele võimalus värskes õhus tegutseda või lastele looduslähedust õpetada.

Erinevate põllumajanduskultuuride kasvatajate osatähtsus põllumajanduslike kodumajapidamiste seas, 2012