Võrreldes rahvaarvu muutust perioodidel 1989–2000 ja 2000–2011 võime omavalitsusüksused jagada kuude rühma.

Esimese rühma „Kiirenev kasv“ moodustavad linnad ja vallad, kus rahvaarv kasvas nii 1989. ja 2000. aasta kui ka 2000. ja 2011. aasta vahelisel perioodil ning teise perioodi rahvaarvu kasv oli suurem kui esimesel perioodil. Sellesse rühma kuulub 19 omavalitsusüksust, näiteks Viimsi vald, kus rahvaarv kasvas 1989. aasta ja 2011. aasta vahelisel perioodil rohkem kui 3,5 korda – kõige rohkem võrreldes teiste linnade ja valdadega.

Teise rühma „Aeglustuv kasv“ moodustavad linnad ja vallad, mis kasvasid mõlemal vaadeldaval perioodil, kuid teisel perioodil oli kasvutempo võrreldes esimese perioodiga aeglasem. Siis rühma kuulub viis omavalitsusüksust. Näiteks Audru vald Pärnumaal.

Kolmandasse rühma „Langus kasvuks“ kuuluvad linnad ja vallad, kus rahvaarv perioodil 1989–2000 kahanes, aga perioodil 2000–2011 kasvas. Rühma kuulub kuus omavalitsusüksust kaasa arvatud Palupera vald Valgamaal.

Kolme esimese rühma kohta (kokku 30 omavalitsusüksust) võib öelda, et need on linnad ja vallad, kus rahvastiku arvu muutumisest rääkides võib hoida positiivset tooni.

Neljandasse rühma „Kasv languseks“ kuuluvad linnad ja vallad, kus rahvaarvu trendis on toimunud negatiivne suunamuutus: kasv on asendunud kahanemisega. Sellesse rühma kuulub 17 omavalitsusüksust. Näiteks Surju vald Pärnumaal.

Viiendasse rühma „Aeglustuv langus“ kuuluvad linnad ja vallad, kus rahvaarv kahanes perioodil 1989–2000 ja kahanes ka perioodil 2000–2011, kuid kahanemise suhteline tempo on aeglustunud. Sellesse rühma kuulub 37 omavalitsusüksust. Näiteks Rakvere linn ja Rakvere vald. Sellesse rühma võib tinglikult paigutada ka kogu Eesti — 2000. aastal elas Eestis 12,5% vähem elanikke kui 1989. aastal ning 2011. aastal elas Eestis 5,5% vähem elanikke kui 2000. aastal.

Kuuendasse rühma „Kiirenev langus“ kuuluvad linnad ja vallad, kus rahvaarv kahanes mõlemal perioodil ja teisel perioodil oli suhteline kahanemine kiirem kui esimesel. Sellesse rühma kuulub 142 linna ja valda ehk 63% Eesti omavalitsusüksustest ja see on Eesti linnade ja valdade rahvaarvu muutuse levinuim muster. Siia rühma kuulub näiteks Paistu vald Viljandimaal.

Neljanda ja kuuenda rühma omavalitsusüksustest rääkides on rahvaarvu muutumise kontekstis keeruline optimismi säilitada, aga tõe huvides tuleb siiski tunnistada, et mõne linna ja valla puhul on võimalik rääkida siiski ka rahvaarvu kahanemistempo stabiilsusest. Näiteks moodustas Loksa linna rahvaarv 2000. aastal 81% 1989. aasta rahvaarvust ja 2011. aastal 79% 2000. aasta rahvaarvust ehk kahanemise kiirus eriliselt ei suurenenud, kuid kui öelda, et Loksa linnas elas 2011. aastal 36% vähem inimesi kui 1989. aastal, siis rõõmustamiseks väga põhjust ei ole.

Seega on Eestis 19 kiireneva rahvaarvu kasvuga omavalitsusüksust ja 142 omavalitsusüksust, kus rahvaarv on kiirenevalt kahanenud.

Linnad ja vallad rühmitatuna rahvaarvu muutumise järgi kuude rühma, 1989–2011

Selliseid linnasid ja valdasid, mida rahvaarvu suhtelise muutumise kiiruse osas võiks stabiilseks pidada, on lisaks Loksa linnale teisigi. Millise tulemuse see „stabiilsus“ on andnud rahvaarvu kogumuutusele perioodil 1989–2011, sellele saab huviline vastuse vaadates alljärgnevat kaarti, millelt näeme, et perioodi jooksul on rahvaarv kasvanud 27 linnas või vallas.

Linnade ja valdade rahvaarvu suhteline muutus protsentides, 1989–2011

Inimestele, kes tunnevad veelgi põhjalikumat huvi rahvaarvu muutumise kohta linnades ja valdades perioodil 1989–2011 ning eraldi perioodidel 1989–2000 ja 2000–2011 lisan tabeli linnade ja valdade alalise elanikkonna ning selle muutumise kohta rahvaloenduste andmetel, 12.01.1989, 31.03.2000 ja 31.12.2011.

Mihkel Servinski,
peaanalüütik
Statistikaamet