Mis on ohumärguanne?

Määruse „Ohumärguannete kasutamise nõuded töökohas“ järgi on ohumärguanne märgistus, märk või värvus, valgus- või helisignaal ning suuline või käemärguanne. Ohumärguanne osutab teatud esemele, tegevusele või olukorrale ning annab informatsiooni või tegevusjuhise. Näiteks kollaste ja mustade triipudega tähistatud madal uksepiit tõmbab tähelepanu ning tuletab meelde vajadusel pead kummardada.

Teaduskirjanduses peetakse ohumärguandeid efektiivseteks vahenditeks turvalisuse tagamisel. Nende vastuvõtmiseks ja mõtestamiseks ei ole reeglina vaja spetsiifilist tehnikat, nende üleval hoidmine on võrdlemisi odav ning neid on kerge ära õppida.

Kas ja milliseid ohumärguandeid on ettevõttes vaja kasutada, selgitatakse välja riskianalüüsiga. Parima lahenduse saavutamiseks võiks kaasata ka töötajaid ning anda neile võimalus ettepanekuid esitada. Näiteks saab neilt head tagasisidet erinevate ohutusmeetmete koostoime kohta – kas märgutuli on nähtav läbi kaitseprillide või signaal kuuldav ka kõrvaklappe kandes. Lisaks hõlbustab kaasamine uute käitumisreeglite hilisemat omaksvõttu. 

Kuidas see enda heaks tööle panna?

Ohumärguanne on ennekõike inimestevaheline kokkulepe. See töötab vaid siis, kui sihtgrupp teab selle tähendust. Tööandja kohustus on teavitada töötajaid ja töökeskkonnavolinikke kõigist kasutatavatest märguannetest ning tagada väljaõpe nende tähenduse ja käitumisreeglite kohta. Kollane tuli tootmisliini kohal saab hoiatava tähenduse alles selle tagamaid avades. 

Ohutusmärgistust ja -märki või signalisatsioonivahendit peab regulaarselt kontrollima ja puhastama ning vajadusel parandama, värvima või asendama. Kui valgusfoor ei tööta, siis muutub see lihtsalt postiks. 

Läbi tuleks mõelda ka süsteemi toimimine elektrikatkestuse ajal. Kui ühes energiavarustuse katkemisega oht ei kao, peab näiteks valgus- või helisignalisatsiooniseadmel olema varutoide. 

Ohumärguanded jagunevad alalisteks ja ajutisteks

Alalist ohumärguannet kasutatakse näiteks keelu, hoiatuse ja kohustusliku nõude puhul nagu meeldetuletus ehitusplatsil kiivrit kanda. Ajutist ohumärguannet kasutatakse ebaregulaarse ohu korral, millega juhitakse töötajate tegevust või kutsutakse neid hädaohu korral lahkuma. Näiteks hoiatus libedast põrandast pärast põrandapesu. 

Kui töökohas on ohualad, paigaldatakse ohutusmärk selle ala sissepääsu juurde. Näiteks ohtlike ainete või segude ladustamiseks kasutatavad alad tuleb tähistada sobiva hoiatusmärgiga või asjakohase ohupiktogrammiga. Konkreetse ohuallika korral pannakse märk selle kõrvale või külge. Näiteks tõsteseadmel, mis ei ole ette nähtud inimeste liigutamiseks, peab olema vastav keelav märgistus. 

Ohumärguannete värvus ja kuju

Punane tähistab keeldu, hoiatust ohu eest või tuletõrjevahendit. Kollane või oranž hoiatab ja kutsub ettevaatusele. Sinine märgib kohustuslikku käitumist ning roheline annab edasi evakuatsiooni- ja esmaabi infot või kinnitab, et kõik on turvaline. 

Lisaks värvidele tuleb tähelepanu pöörata ka piltkirja suurusele ja arusaadavusele. Mõistlik on jäädvustada vaid olulisi üksikasju. Mida kergem on tõlgendamine, seda parem. Vajadusel võib ohutusmärgile lisada teatetahvli, mis dubleerib sõnaliselt märgi tähendust, annab lisateavet või suunab ruumis tähelepanu. 

Täiendavalt saab ohumärguandeid eristada ka geomeetrilise kuju järgi. Keelumärgid ja kohustusmärgid on ümara kujuga. Hoiatusmärgid on kolmnurksed ning evakuatsiooni- ja esmaabimärgid on ristküliku- või ruudukujulised. 

Näited

Keelumärgi olulised tunnused on ümar kuju, must piltkiri valgel taustal, punane ääris ja diagonaaljoon, kusjuures punane osa moodustab vähemalt 35% märgi pindalast.


Näited hoiatus-, kohutus-, evakuatsiooni- ja esmaabi- ning tuletõrjemärkidest leiab aadressilt: https://www.riigiteataja.ee/akt/709136

Harjumine kui oht

Inimene harjub kõigega. Ka ohumärguannetega (eelkõige alalistega) ning nende efektiivsus võib langeda. Selle vältimiseks võib kaaluda ohumärguannete uuendamist ning suuruse, asukoha ja esitlusviisi (kleebis seinal vs jalale toetuv silt) muutmist arvestades nende algse eesmärgiga. 

Mõistlik on silmas pidada ka kolleegide käitumist. Kui mõnda ohtu kiputakse ignoreerima, siis tasub sellele suuliselt tähelepanu juhtida ja nende mälu värskendada. 

Praktiline näide

Juba enam kui 20 aastat Eestis tegutsenud tootmisettevõte Balti Spoon OÜ rakendab ohumärguandeid väga aktiivselt. „Põhiliselt on kasutusel ohutusmärgid, liikumistee märgistus, musta-kollasetriibuline ohutusteip, ohtliku piirkonda või takistust tähistame kollase värviga ning helisignaal on kasutusel tuleohutuses,“ kirjeldas Balti Spooni personali- ja töökeskkonnaspetsialist Eneli Sepp. Tema sõnul saab ohumärguannete kasutamine alguse tööandja ja töötajate koostööst. Üheks oluliseks osaks on riskianalüüs, mille tegemise käigus tulevad välja võimalikud ohukohad. Samuti sisekontroll ja ettepanekud töötajatelt, osakondade juhtidelt või töökeskkonnavolinikelt. 

„Püüame järgida põhimõtet, et nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik ehk proovime vältida märgistuse üleküllust ja niinimetatud „džunglit“. Lisaks üksikutele töökohtadele vaatame ka suuremat pilti – osakond, hoone, territoorium,“ avas Sepp põhimõtteid. 

Hea praktikana toob ta välja hoolduses või remondis olevate tootmisseadmete tähistamise: „Meie tehniline personal sai eesti- ja venekeelse kirjaga hoiatussildid, mis riputatakse hooldus- või remonttööde alguses seadmele ja kuni tehniline töötaja ei ole silti eemaldanud, selle seadmega tööd teha ei tohi. Hiljuti uuendasime oma tehases liikumisteede märgistust, et selgemalt piiritleda töötajate ja tõstukite liikumine ning ohutus.“ 

Ohumärguanded on olulised kõigile organisatsioonidele

Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultandi Rein Reisbergi sõnul on ohumärguanded asjakohased igas ettevõttes. „Isegi kui puudub vajadus ohuolukordade ennetamiseks, siis viited esmaabivahendite või evakuatsiooniteede asukohale on igas ettevõttes tarvilikud,“ selgitas Reisberg. 

Iga ohutusmärgiga võib edastada ainult ühe sõnumi. Kui kohustuslik on silmakaitsevahendite ja kaitsekiivri kasutamine, tuleb kasutada mõlemat ohutusmärki eraldi. Kui ühel töötamiskohal on tarvis kasutada mitut, tuleb jälgida, et koos ei oleks üle kolme ohumärguande. 

„Üleküllus on ennekõike ehitusplatside teema, kus sissepääsu juurde pannakse tahvel, millel on kuni kümme ohutusmärki. Samas tööandjad ei nõua ehitusplatsil näiteks kaitseprillide kandmist ehkki vastav märk on väravas. Põhjuseks tuuakse, et sellel platsil pole nende kandmine küll kohustuslik aga meil on üks suur tahvel kõigi märkidega,“ näitlikustas  töökeskkonna konsultant.  Selline olukord devalveerib ohutusmärkide olulisust. Kui töötajad teavad, et ühte märkidest pole vaja tähele panna, siis võib ju sama teha ka teistega. 

Kokkuvõttes võib öelda, et ohumärguanded iseenesest meid ei kaitse, kuid aitavad suunata meie käitumist. Väike meeldetuletus õigel hetkel võib saada aga otsustavaks.