Ettevõtjad on need, kelle tegevusest ja edukusest sõltub see, kui palju on Eesti riigieelarves maksuraha kasutada, kui paljudel on töö ja millist palka selle eest makstakse," kirjutab Paet enda blogis. "Kahjuks näib, et ettevõtjate roll ja panus kogu ühiskonda kipub ununema või tagaplaanile jääma."

"Olulise osa Eesti ettevõtetest moodustavad väikesed või keskmise suurusega ettevõtted, kes loovad lisaväärtust, pakuvad tööd ning täidavad riigikassat. Seega on Eesti riigi nagu iga normaalse riigi huvides oma ettevõitjaid igati toetada, et oleks järjest enam inimesi, kes on valmis riskima ning alustama või jätkama oma ettevõtte tegevusega, pakkudes sellega sissetulekut nii endale kui teistele ning mitte jäädes lootma riigi või avaliku sektori peale. Selliseid inimesi tuleb toetada ja tunnustada, sest võimalus õnnestuda, aga ka risk ebaõnnestuda on vaid nende õlul.

Neil ettevõtjatel, kes on oma tegevuse käivitanud väljaspool linnu ja suuremaid keskusi on veel erilisemgi roll, sest nad aitavad elu alles hoida maapiirkondades ja kaugemates maanurkades, kus töökohti ja majanduselu on veel eriti tarvis. Paraku on märkimisväärne osa neist tegevustest hooajaline, eriti Eesti maapiirkondade majutus- ja toitlustusvaldkonnas, kus ettevõtjad püüavad ilmade heitlikkusega võisteldes oma tegevust nii korraldada ja ka tööd pakkuda, et unised talve- ja sügiskuud oleks ka võimalik vastu pidada. Ja et elu neis külades oleks alles.

Nagu ütlesin, on riigi ülesanne oma riskialteid ettevõtjaid igati toetada, sest nende kadudes langeb uus koormus riigi või kohaliku omavalitsuse õlgadele. On see siis töötute, heitunute või inimeste piirkonnast lahkumise näol.

Toetamise all pean ma silmas ka lugupidavat suhtumist, mõistmist ja empaatiat ettevõtjate suhtes, mida seni siiski veel napib. Toon mõned näited ettevõtjatest, kes kaugel suurematest keskustest üritavad nina vee peal hoida ning ka kohalikele tööd anda. Suvi on meil teadagi lühike ja ettearvamatu ning seetõttu majutuses, toitlustuses ja siseturismis riskid suured. Napid suvekuud on ülikõrge intensiivsusega, et ülejäänud osas aastast oleks võimalik hakkama saada.

Ja nüüd näide sellise ettevõtja juuli keskpaiga ühest nädalast suhtlemisel riigiesindajatega. Jutt on vägagi nn ääremaal ehk suurematest keskustest kaugel asuvast majutuse ja toitlustusega tegelevast ettevõttest, kel on eriti suur koormus ilusal ja soojal ajal, kui inimesed sõidavad mööda Eestit ringi. Järgnev tundus mulle tegelikult uskumatu, aga siin see on.

Esmaspäeval saabus kontroll terviseametist, et vaadata, kas tubades on tool ja joogitops ja mida näitab veeproov. Kõige kiiremal ajal võttis see poolteist tundi.

Paari päeva pärast saabusid maksuametist kolm mundris prouat, kes soovisid pikemalt vestelda, kui samas ootas päris pikk järjekord. Küsimused olid töötajate registreerimise kohta töötajate registris ja muud nipet-näpet.

Järgmisel päeval saabus teine kontroll terviseametist, kes kontrollis poolteist tundi toitlustamise olukorda.

Ja siis mahtus sama nädala sisse veel ka kontroll töötukassast, kes kontrollis igaks juhuks, et ega mõni töötu pole salaja ja ebaseaduslikult tööl. Seega neli kontrolli ühe nädala jooksul, kulutades tunde väikeettevõtte kõige väärtuslikumast tööajast.

Ettevõtja on muidugi murelik, et kes kõik veel võivad kontrollima tulla, sest ametkondi ja inspektsioone on ju veel küllaga ning juuli tundub mööda Eestit liikumiseks ka kõikvõimalikele kontrollidele sobiv aeg olevat.

Samas on tegemist perioodiga, mis igale väiksele või keskmisele turismiettevõtjale on kulla hinnaga. Iga raisatud tund kõige kiiremal ajal on kaotatud tulu pluss stress, mis tekib, kui kliendid eeldavad kiiret teenindust, kuid samas on saabunud kontroll, kel palju tähtsaid küsimusi.

Ja see pole üksikjuhtum. Ülekontrollimist kurdavad paljud ettevõtjad.

Riik peaks suutma järelevalve korraldamist paljude eri ametkondade poolt ühtlustada ja ühendada. Praegune olukord näib ettevõtjate kiusamisena ja väljendab riigi poolt usaldamatust, aga ka ettevõtjate alavääristamist, et igal hetkel võib sisse astuda mõni ametkondlik kontroll, kellega tuleb tegelda. Ükskõik, kui kiire sel ettevõtjal konkreetsel hetkel on.

Seega – riigiasutused peavad hakkama ettevõtjate ja ettevõtete suhtes ilmutama rohkem respekti. Ka ettevõtjad peavad tundma, et nad on meie ühiskonnas hinnatud ja nende panus on oluline. Iseendale ja teistele tööd andev ja Eesti erinevates piirkondades elu ja tegevust alles hoidvad ettevõtjad ei saa olla vaid lõpmatute kontrollkäikude kahtlased objektid. Riigiasutuste ja ettevõtjate hoiak peab olema teineteist austav ja respekteeriv. Pidevad kontrollreidid vähendavad veelgi inimeste soovi midagi teha ja mitte kõige lihtsamas keskkonnas ettevõtlusega kaasnevaid riske võtta."