Kui jätta kõrvale igakuised põhitoetused nagu puudega lapse, tööealise ning pensioniealise inimese toetus, mida saab valdav enamus puudega inimestest, siis märksa vähem on neid, kes kasutavad erinevaid hoolekandeteenuseid või spetsiifilisemaid toetusi.
Puudega inimeste vajadusi on üha enam tunnustama hakatud ning laienenud on nende ring, kellel on seaduse alusel õigus erinevatele puudega inimeste toetustele. Kui 2004. aasta 1. jaanuari seisuga moodustasid puudega inimesed kogurahvastikust 7,1%, siis aastaks 2014. oli nende osatähtsus suurenenud 10,7%-ni. Taoline trend tähendab ühtlasi suuremat koormust nii riiklikule sotsiaalkindlustus kui ka -hoolekandesüsteemile, mille ülesanne on osutada puudega inimesele või tema perekonnale abi puudest tingitud raskuste ennetamiseks, kaotamiseks või kergendamiseks. Paraku on kehtiv süsteem meditsiinikeskne, mis tähendab, et laias laastus on tegemist puudega inimeste esmavajaduste rahuldamise, mitte nende reaalse ühiskonda kaasamisega. See tähendab, et puudega inimestele laiema valiku tugiteenuste pakkumise asemel makstakse mitmesuguseid sotsiaalkindlustustoetusi, mille peamine eesmärk on siiani olnud hüvitada puudest tingitud lisakulutusi. Oluline on siinkohal mainida, et erinevate toetuste arvutamise aluseks on puudega inimeste toetuste määr (25,57 eurot), mis on püsinud muutumatuma alates 2005. aastast.
Enim taotletakse puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks mõeldud toetusi nagu puudega lapse, puudega tööealise ja puudega vanaduspensioniealise toetust. Nii nagu on kasvanud puudega inimeste arv, on suurenenud ka neile väljamakstavad sotsiaaltoetused. Enim taotlejaid on vähemalt 16-aastaste puudega inimeste seas (siin: täisealised). Toetuse saajate arv on vahemikus 2009–2013 märkimisväärselt kasvanud – kui 2009. aastal oli neid 115 000, siis 2013. aastal 130 000. Neil aastatel suurenes ka vanaduspensioniealiste toetusesaajate arv peaaegu kaks korda. Kui suhestada toetusesaajate arv üle 16 aasta vanuste inimese koguarvuga, ilmneb, et neid on veidi enam kui 11% ehk valdav enamus puudega inimestest nimetatud toetusi ka taotleb (2013. aastal oli puudega inimesi üle 16-aastaste seas 11,5% ).
Oluline rühm puudega inimeste toetuste taotlejate seas on alaealised. Puudega laste toetusi saab praeguse seisuga kokku üle 9000 lapse, seejuures 60%-l neist on raske või sügav puue. Nii nagu täisealistel on ka puudega laste toetuse saajate arv kasvanud – kui 2009. aastal sai riiklikku toetust umbes 6400 last, siis 2013. aastal oli neid juba ligikaudu 2700 võrra rohkem. Võttes arvesse, et puudega laste toetusi makstakse alla 16-aastastele lastele, said 2013. aastal seda toetust 93% kõikidest puudega lastest ning veidi enam kui 4% kõikidest lastest.
Eespool nimetatud toetuseliigid on küll levinuimad, ent puudega inimestele makstakse ka teisi, spetsiifilisemaid toetusi, nende seas erinevaid õppimise ning töötamisega seotud toetusi. Viimaste taotlemine on püsinud väga tagasihoidlikuna ning suhtarvudes on läbi aastate kõiki nimetatud toetusi kokku taotlenud keskeltläbi 0,1% puudega inimestest. Alates 2011. aastast on taotlejate arv iga toetuse liigi puhul kahanenud. Kõige vähem on taotletud õppetoetust, enim aga täienduskoolitustoetust. Toetuste taotlejate väikest arvu võib osalt põhjendada vähese motivatsiooniga. Kõrgkoolis õppivail puudega inimestel on võimalik taotleda Euroopa Liidu Sotsiaalfondist kaasrahastatava programmi Primus raames stipendiumi või ühekordset toetust. See jääb vahemikku 60–510 eurot, olles seega mitu korda suurem kui riigi rahastatav toetus, mis on 6,39–25,57 eurot. Täienduskoolitustoetuse taotlejate nappuse taga võivad samuti olla motivatsiooniga seotud tegurid. Töötamiskoolitusega seotud kulud hüvitab enamasti tööandja, mistõttu ka seda toetust on vähem taotletud.
Sotsiaalkindlustustoetused moodustavad ühe poole sotsiaalkaitsest. Teiseks pooleks on erinevad sotsiaalhoolekandeteenused, mille kasutajate arv samuti sugugi suur ei ole. Üheks enimlevinud meetmeks on proteeside ning ortopeediliste ja muude abivahendite andmine ning seda võimalust on kasutanud ligi pooled kõigist puudega inimestest. Kui aga vaadata teisi riigi ja kohalike omavalitsuste (KOV) poolt osutatavaid teenuseid, siis ilmneb, et nende kasutamine ei ole kuigi levinud. Nii näiteks on rehabilitatsiooniteenuse puhul, mille kasutamine varieerub ka maakonniti. Nimetatud teenuse sisu on üsna lai, sisaldades muuhulgas erinevate terapeutide teenuseid. Ehkki rehabilitatsiooniteenuste kasutajate arv kasvas ajavahemikus 2009–2013 ligikaudu 20%, siis 2013. aastal kasutas neid teenuseid kokku veidi alla 10% kõigist puudega inimestest. Teenuse kasutajad on enamasti alla 17-aastased. 2013. aastal olid 52% teenuse kasutajatest alla 17 aasta vanused ja 28% üle 63 aasta vanused. Laste puhul on rehabilitatsiooniteenuse peamine ülesanne vähendada puudest tingitud piiranguid ja takistusi ning soodustada seeläbi lapse arengut. Puudega eakate rehabilitatsioon kätkeb endas eeskätt hooldust ja senise elukvaliteedi säilitamist.
Hoolekande alla liigituvad ka mitmed teised teenused nagu erinevad erihoolekandeteenused, koduteenus, hooldamine hoolekandeasutustes ja perekonnas. Nende teenuste kasutamine on veelgi tagasihoidlikum – kui näiteks erihoolekannet osutati 2013. aastal 4,3%-le kõikidest puudega inimestest, siis koduteenust kasutas 3,7% puudega inimestest.
Ülaltoodu põhjal ilmneb, et puudega inimestele pakutavate toetuste ja teenuste valik on üsna lai, ent kasutajaid napib. Selle taga võib olla mitmeid eri põhjuseid – vähene teadlikkus, rahapuudus, asjaajamise keerukus, pikad järjekorrad, aga ka asjaolu, et teenuspakkuja asub kaugel. Kõik see tähendab, et kõik puudega inimesed ei pääse pakutavatele teenustele ja toetustele ligi ning vajalik oleks siduda teenused ja toetused konkreetsete inimestega.
