Üldkogu leidis, et seatud vanusepiir 65 aastat ei ole põhjendatud: „On üldteada, et vanemaealised isikud on keskmiselt haigemad kui nooremad ja vajavad keskmiselt rohkem arstiabi. Samas statistikast tulenev 65 eluaasta eapiir on tingitud statistika tegijate selliselt gruppide loomisest, mitte sellest, et inimeste terviseseisund 65-aastaseks saamisel automaatselt ja oluliselt halveneks.“
Veel leidis Riigikohus, et 65-aastastele ja vanematele inimestele haigushüvitise maksmise aja piiramine pole õigustatav ka sellega, et neile inimestele on sissetulek tagatud vanaduspensioni saamisega. Riigikohus tõi välja, et kõik 65-aastased ja vanemad ei saa riiklikku vanaduspensioni: näiteks on inimene valinud edasilükatud vanaduspensioni, jätkanud töötamist kuni ametipensionile siirdumiseni või tal ei ole piisavalt tööstaaюi. Samuti saab osa alla 65-aastaseid inimesi soodustingimustel vanaduspensioni.
Riigikohtu hinnangul ei ühti ka riikliku vanaduspensioni ja haigushüvitise eesmärgid. „Ajutise töövõimetuse hüvitise eesmärgiks on tagada isikule sissetulek ajaks, mil isik ei ole ajutise töövõimetuse tõttu võimeline tavapärase sissetuleku saamiseks vajalikku tööd jätkama. Seevastu riiklik vanaduspension on riigi hüvitis vanaduse korral inimestele, kes on oma töise panuse andnud ning kelle töötasult on üldjuhul vähemalt 15 aasta jooksul makse makstud,“ seisab otsuses.
Riigikohus märkis otsuses, et isiku tahtest sõltumatu tunnuse – vanuse – alusel toimuvale ebavõrdsele kohtlemisel peavad olema õigustuseks kaalukad põhjendused ning sotsiaalpoliitilistest kaalutlustest lähtuvad valikud ei tohi kaasa tuua võrdsuspõhiõiguse rikkumist. „Vanusepiir kui formaalne kriteerium ja riikliku vanaduspensioni saamine ei saa olla piisavad põhjused, jätmaks vähemalt 65-aastaseid isikuid ilma hüvedest, mida alla 65-aastased isikud lähtuvalt RaKS § 57 lõikest 5 saavad,“ leidis Riigikohus seadusesätet põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistades.
OTSUS
RIIGIKOHUS
