Rääkisime juhiga tema inimestest, sellest, mida nad teevad ja mida teha võiksid. Ideaalse pildi maalimisega meil probleeme polnud, ideaalis oleks asjad ju imelised, töö voolaks vulinal nagu kevadine allikas ning inimesed oleks ikka tegijad – pühendunud ja motiveeritud ja valdavad oma asja perfektselt. Ideaalis.
Ja siis naasesime reaalsusesse. Et mis nad praegu teevad. Õnneks suutsime vältida murekuristikku kukkumist, ent väga palju puudu ka ei jäänud. Tõeliselt raske hetk saabus aga veidi hiljem.
Küsisin siis, et mis takistab konkreetsel inimesel (üks töötajatest, kellest rääkisime) siis tegemast enam, võtmast rohkem vastutust ning ka seda, mis takistab juhil pakkumast talle rohkem vastutust. Ja siis see tuli. Need sõnad: “Ta ei saa sellega hakkama.” Ja nii tema kui veidi ka minu käed vajusid piltlikult öeldes rippu. Inimene on. Pealegi – päris hea inimene. Võimalus on. Isegi mõningane valmidus võtta vastutust inimese poolt on. Aga… juht ütleb, et ta ei saa hakkama.
Ma tõesti arvan, et kui peaksin andma mingi soovituse kõikidele Eesti juhtidele, siis oleks see midagi sellist: öelda ja sisendada endale vähemalt kolm korda päevas: “Ta saab hakkama!” Enne tööle tulemist, lõuna ajal ja enne ära minekut.
Olen seda mitte hakkama saamise juttu tõepoolest palju kuulnud. Ma ei oska ka täpselt defineerida, kuidas see jutt tekib ja kust see tuleb. Võib-olla tuleb see juhi hirmust otsustes eksida, võib-olla sellest, et juht sisemuses ei kannata konkurentsi ja soovib et inimesed olekski pisikesed mutrikesed. Või hoopis sellest, et juhil on tekkinud tõepoolest tunne, et ametipositsioon on kuidagi otseses korrelatsioonis inimeste hakkama saamise võimega. Või sellest, et juht on varasemalt usaldanud ja siis vastu näppe saanud. Ei tea.
Kuid seda, millised on inimestesse mitte uskumise tagajärjed, näen tõesti pea iga päev. Kuidas täiskasvanud, endaga hakkama saavad inimesed muutuvad töökoha uksest sisse astudes lasteks. Inimesteks, kes ütlevad: “mina olen siin väikene mutrike, minust ei sõltu midagi”, “las ülemus otsustab”, “see pole minu ametijuhendis kirjas” või ka “ma ei saa tööd teha, mul pole pastakat”. Ja nii edasi. Veidi vabamas õhkkonnas võib sellele järgneda pidurdamatu kriitika nii juhi kui tööandja pihta. Ning siis mõõdetakse inimeste rahulolu ja pühendumist ning vaadatakse murelikult numbreid küsitlustest, kus kaalukas hulk inimesi on mõelnud lahkumisele ning panustab oma töösse heal juhul 50-60%se jõudlusega potentsiaalsest võimekusest.
Iga kord, kui kuulen kedagi ütlevat: ta ei saa sellega hakkama, hakkab minu peas keerlema küsimus usaldusest. Ehk teisisõnu, mulle tundub, et kaunis paljudel juhtudel pole küsimus sugugi inimeses ja tema võimekuses, vaid selles, et juht suuda-taha-oska inimesi usaldada. See väljendub näiteks juba selles, et töötaja ise ei saa valida-otsustada, kas ta on selleks võimeline või mitte. Kuni selleni, et juhid võtavad endale isa või ema rolli, kes siis hoolitsevad oma “laste” otsuse ja tegevuse eest. Kaitses neid “kurja maailma” ja ennekõike nende endi eest. Kõlab kummaliselt, ent selliseid emasid ja isasid, või vähemasti kohati selliste hoiakutega töötavaid juhte kohtan organisatsioonides küll ja veel. Ja nii need inimesed lasteks ja mutrikesteks muutuvadki. Vastutus oma töö ja tööelu otsuste eest on inimeselt ära võetud.
Mulle tundub, et tegelik väljakutse juhtidele ei peaks ehk väljenduma küsimuses, kas ma saan inimesi usaldada. Usaldus juhi poolt peaks ehk olema midagi, mis on a priori – pigem peaks tegu olema n.ö usalduskrediidiga, ette antud usaldusega. Ning tõeline väljakutse seisneb selles, kuidas aidata inimestel minna sinna, kuhu nad enda peas pole oma unistustestki jõudnud. Ehk aidata neil ületada piire ja barjääre endi sees, aidata neil kasvatada enesekindlust. Et nad võiksid avastada mingil hetkel mõningase üllatusega – ohsaa, ma poleks uskunudki, et saan sellega hakkama!
Niisiis: ta saab sellega hakkama!
