See tähendab, et kui tarbija on sõlminud lepingu näiteks elektrimüüjaga ja helistab lepinguga seotud küsimustes (soov täpsustada lepingu tingimusi, esitada kaebus või lepingust taganemise avaldus vms) ettevõtja antud numbrile, siis ei tohi kõne olla tarbijale kallim kui riigisisesele laua- või mobiiltelefoninumbrile helistades ehk teisisõnu sellises olukorras peab kõne hind lähtuma tavatariifist.
Tavatariif on tasu, mida tarbija maksab oma sideteenusepakkujale telefoniteenuse kasutamise eest. Tavatariifiks peetakse riigisisesele laua- või mobiiltelefonile helistamise hinda, kindlasti ei kuulu siia kõrgendatud tasud (nt lühinumbritele kohaldatavad tasud).
Ettevõtja võib kasutada ka lühinumbrit, kui sellele helistades ei maksa tarbija kõrgemat tasu kui tavatariif, seda sealjuures olenemata sellest, kas kõrgendatud tasu võtab ettevõtja ise või ainult sideettevõtja.
Tegelik kõne hind ettevõtjale helistamisel eelpool kirjeldatud olukorras võib erineda sõltuvalt sellest, millise sideteenuse pakkuja ja paketi on tarbija endale valinud.
Kuivõrd tarbija kõne kauplejale teisest liikmesriigist võib maksta rohkem kui tarbija siseriiklik kõne samale ettevõtjale, siis ei puuduta eeltoodu rahvusvaheliste kõnede ja mobiilse rändlusteenuse kõnede tariife.
Kirjeldatud võlaõigusseaduse muudatus puudutab kõiki tarbijalepinguid.
