Välisminister Urmas Paet ütles ÜRO peakorteris New Yorgis Eesti eestvedamisel toimunud naiste, rahu ja julgeoleku teemalisel kohtumisel, et Eesti peab väga oluliseks võidelda naistevastase vägivalla vastu nii relvakonfliktides kui ka konfliktijärgselt. „Väga tähtis on selgitada välja võimalikud süüdlased – nad ei pruugi alati olla sõjaväelased, vaid võivad olla ka muudel mõjukatel positsioonidel ja seetõttu end karistamatuna tunda,“ lisas ta. Viimaste aastate jooksul on mitmetes konfliktides sõjataktikana kasutatud seksuaalset vägivalda ja seksuaalse vägivallaga ähvardamist. „Nii on see olnud relvakonfliktides Cote d’Ivoire’is, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Süürias ja Malis,“ lausus Paet.
Võitlus karistamatusega on Paeti sõnul samuti üks Eestile väga olulistest teemadest – Rahvusvahelise Kriminaalkohtu assamblee president Tiina Intelmann on korduvalt tõstatanud küsimuse naiste ja tütarlaste vastasest seksuaalvägivallast sõjakuritegude, inimsustevastaste kuritegude ning genotsiidi kontekstis. „Kriminaalkohtu uurimine võib ära hoida edasiste kuritegude toimepanemise, samuti on kohtule prioriteet kahju hüvitamine just seksuaalvägivalla ja soolisest ebavõrdsusest ajendatud kuritegude ohvritele,“ lausus Paet. „Kuid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu õigusemõistmisest üksi ei piisa, ka riikidel endil peavad olema selliste kuritegude üle õigusemõistmiseks vajalikud seadused.“
Paeti sõnul tuleks naisi enam kasutada ka rahuvahendustegevuses. „Tihti puudub traditsioonide ja kultuuri, aga ka religiooni ja hariduse tõttu rahuvahendamisel naiste osalus. Kuid seda on väga vaja,“ ütles ta. „Naised on valmis tegutsema ja juhtrolli võtma. Nii on see pärast niinimetatud Araabia kevadet mitmetes riikides – näiteks Sri Lankal, El Salvadoris, Libeerias, Nepalis ning paljudes teises riikides,“ lisas ta.
Eesti välisministri sõnul tuleb julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325, mis käsitleb naiste olukorra parandamist relvakonfliktides tõhusamalt rakendada. „2000. aasta oktoobris vastu võetud ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1325 tunnistati sõdade ja konfliktide ebaproportsionaalselt suurt mõju naistele ja lastele – nüüd, 12 aastat hiljem tuleb saavutatule hinnang anda,“ märkis Paet. „Eesti seisukohalt on liiga palju tegeletud korralduslike küsimustega ning liiga vähe sisuga,“ ütles ta.
Julgeolekunõukogu resolutsioonis 1325 on Paeti sõnul põimitud julgeolekut, arengut ja inimõigusi puudutav. „Kuid lisaks neile põhielementidele seonduvad selle teemaga veel mitmed teised küsimused, nagu näiteks vastutus kaitsta põhimõte, humanitaarabi ja arengukoostöö, küsimus laste olukorrast relvakonfliktides, seksuaalset vägivalda puudutav ning haridusega seonduv,“ lausus Paet. „Seetõttu on kitsas lähenemine sellele teemale mõeldamatu,“ lisa ta.
Samuti märkis Eesti välisminister, et kuigi resolutsioon 1325 puudutab naisi sõjalistes konfliktides on selle küsimusega oluline tegeleda ka ühiskondadel, kus selliseid konflikte ei ole. „Väga tähtis on ennetustegevus ja naiste võrdõiguslikkuse tagamine,“ märkis ta.
Välisminister Paet andis kohtumisel ka põhjaliku ülevaate 2010. aastal vastu võetud Eesti rahvuslikust tegevuskavast julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamisel.
ÜRO peakorteris toimunud kohtumise „ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon 1325 – mis saab edasi?“ korraldasid Eesti ja Armeenia alalised esindused ÜRO juures koostöös ÜRO ja mitmete valitsusväliste organisatsioonidega. Kohtumise eesmärk oli rääkida väljakutsetest seoses julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamisega ning julgustada liikmesriike sel eesmärgil välja töötama tegevuskavasid ja võtma endale kohustusi teemaga tegelemiseks.
