Välismaal töötavad eestlased on käesoleva aasta esimese üheksa kuuga saatnud Eesti Panga andmetel kodumaale 34,3 miljonit eurot.

Möödunud aastal samal perioodil saatsid välismaal töötavad eestlased koju umbes 100 000 eurot rohkem kui tänavu ehk 34,4 miljonit eurot. Eelmisel aastal kokku saatsid mujal töötavad eestlased kodumaale 43,1 miljonit eurot.

Seda statistikat on võimalik koguda selle põhjal, kuidas inimesed deklareerivad oma rahvusvahelisi maksekorraldusi, lisaks tuleb arvestada ka sellega, et raha saadetakse kodumaale tihti ka muid kanaleid pidi kui ülekandega, mistõttu kasutatakse selle statistika puhul hinnanguid, ütles Eesti Panga pressiesindaja Ingrid Mitt BNS-ile.

"Eesti Panga statistikas kasutame hinnangu andmisel Iiri keskpanga lihtsustatud mudelit, sest Iirimaal on võõrtöölistega seotut kõige rohkem uuritud, ja rakendame seda Eesti oludesse," lisas Mitt.

Eestis töötavad välismaalased on käesoleva aasta üheksa kuuga siit kodumaale saatnud 3 miljonit eurot, mida on 200 000 eurot rohkem kui mullu samal perioodil.

EL-is tervikuna saatsid võõrtöölised mullu päritoluriikidesse 38,7 miljardit eurot, millest 10,3 miljardit liikus teistesse liikmesriikidesse ja 28,4 liidust välja. Viimase nelja aasta jooksul ei ole maksete mahud ja proportsioonid Eurostati andmetel oluliselt muutunud.

Olukorras, kus töölepingu seadus annab tööandjale õiguse töötajat kontrollida, samuti reguleerida arvuti- ja infosüsteemide kasutust,  soovitab Andmekaitse Inspektsioon (AKI) määrata kindlaks konkreetsed arvuti kasutamise reeglid.

AKI andis novembris välja juhise, kuidas reguleerida arvuti kasutamist nii, et samal ajal oleks tagatud töötajate privaatsus ja õigus sõnumisaladusele ka juhul, kui töötaja kasutab tööandja IT-ressurssi isiklikuks otstarbeks.

„Juhises näitame töötajatele praktiliste näidete põhjal, millise digitaalse jälje nad endast töökeskkonda jätavad, samuti anname soovitusi, kuidas töösuhte pooled võiksid käituda hallil alal, mis õiguslikult jääb töötaja, tööandja ja sideteenuse osutaja vahele,“ põhjendas vajadust juhise järele selle koostaja, AKI IT-nõunik Urmo Parm.

Tema sõnul on mõlemale poolele parem, kui tööandja paneb töökorralduse reeglite hulgas paika arvuti, arvutivõrkude ja infosüsteemide kasutamise korra, vastasel juhul võib töötaja näiteks vaikimisi eeldada, et tal on tööandja domeeniga e-postkastist lubatud pidada ka erakirjavahetust.

Juhis selgitab muu hulgas, millal võib tööandja töötaja e-kirjavahetusega tutvuda, ja soovitab, mida teha töötaja e-postkastiga pärast töösuhte lõppu. Töötajad omakorda peaksid arvestama, et e-kirju saates ja võrgulehti külastades jätavad nad endast töökeskkonda maha digitaalse jälje. Juhis annab vastuse, kes, millistel tingimustel ja millises ulatuses tohib sel viisil kogutud, sealhulgas isiklikke andmeid kasutada.

Maksu- ja Tolliamet (MTA) kasutas uue käibemaksu deklareerimise infosüsteemi loomisel Läti kogemust ja ameti hinnangul võimaldab Eestis loodud süsteem vältida lõunanaabrite süsteemi puuduseid.

"Läti alustas arvete info kogumisega 2010. aasta keskel, enne seda toimus niinimetatud arvete nummerdamine ehk riigis oli arvete jaoks ühtne numeratsioon. Seal ei ole see tõepoolest päris sellist tulemust andnud, nagu oodati. Samas on Läti süsteemil Eestisse plaanitava uuendusega võrreldes mitmed olulised erinevused," ütles MTA peadirektori asetäitja Egon Veermäe BNS-ile.

Esiteks kehtib praegu Lätis kolm erinevat maksustamisperioodi, mis tähendab, et ettevõtte käibe suurusest sõltub ka käibedeklaratsiooni esitamise sagedus – kord kuus, kvartalis või poolaastas. Kuna Lätis toimub ka käibemaksu tagastamine kaks korda aastas, siis tähendab see, et ettevõtetel on motivatsioon osa tehingute puhul nii soetus kui ka müük deklareerimata jätta, sest võimalik tagasisaadav raha on pikalt riigi käes kinni, mis mõjutab ettevõtete likviidsust, rääkis Veermäe.

"Eestis on seevastu väga vähe ettevõtteid, mis deklareerivad käivet kvartali kaupa. Seega oleme Lätist selles osas palju tõhusamad. Lisaks saab Eestis käibemaksu tagasi küsida iga kuu ja tagastus ise toimub Eestis üldjuhul mõne päevaga, mis ei tekita ettevõtetele Lätiga võrreldavaid likviidsusküsimusi," lisas Veermäe.

Erinevus Läti ja rakendatava Eesti süsteemi vahel seisneb ka andmevõrdluse tõlgendamises. "Lätis on praeguse süsteemi juures kogu tähelepanu suunatud andmete lahknevusele, sest nende avaldatud andmetel lahknevad ostja ja müüja andmed 84 protsendil juhtudest. Seega on valdav osa järelevalve ressursist suunatud nende lahknevuste lahendamiseks, mis ei pruugi aga sugugi pettust tähendada," lausus Veermäe.

Tema sõnul Eestis ei tähenda käibemaksu deklareerimise infosüsteemi rakendumine seda, et deklaratsioonivorm üksi saaks olema riskianalüüsi aluseks, vaid see lisandub täiendava allikana senistele andmetele ja riskianalüüsis kasutatakse kõiki andmeid kogumiseks. See tähendab, et riski määratlemise aluseks ei saa olema pelgalt erinevus tehingupartnerite andmetes, vaid muude andmete kõrvutamisel peab analüüs välja selgitama isikud, kelle puhul on erinevused summades seadusest tulenevate erisuste tõttu loogilised ja õigustatud ning kelle puhul mitte. "Oleme sellega juba ette arvestanud, et summade erinevusi tuleb palju ja riskianalüüsi rolliks on välja selgitada neist sellised erinevused, mis koos muude andmetega viitavad võimalikule pettusele," sõnas Veermäe.

Kolmandaks probleemikohaks Lätis on Veermäe hinnangul praegu kehtiv 1000 lati suurune tehingupiir. "Siin on oluline just välja tuua, et piir on seatud tehingule, mitte tehingupartnerile. See tähendab, et Lätis kirjutavadki ettevõtted ühe 2000-latise arve asemel mitu väiksemat arvet, et vältida sattumist maksuameti huviorbiiti. Ja hulgi väiksema summaga arveid kirjutada pole kellegi jaoks probleem," ütles Veermäe.

"Sellepärast ongi Eestis deklareerimisel lähtutud piiri seadmisel tehingupartnerist, mitte tehingust. Ühe tehingupartneri asemele viie erineva loomine ja nende registreerimine käibemaksukohustuslaste registrisse on juba palju keerulisem, kui lihtsalt viie arve väljastamine," rääkis Veermäe.

Samas on Läti kolleegid ise arvete info kogumise positiivse tulemusena välja toonud selle, et neil on nüüd riskianalüüsiks rohkem infot ja varasemast vähem tülitatakse ka maksumaksjaid lisainfo küsimiseks.

Selleks, et juhtida ettevõtjate tähelepanu nõuetele, mida tuleb järgida kasutatud autode müügil tarbijatele, on Tarbijakaitseamet koostöös Maksu- ja Tolliameti ning Maanteeametiga koostanud nii kasutatud autode müügi juhendi kui ka vastava teenindaja meelespea.

Kasutatud autode müügi juhend ja meelespea on mõeldud kauplejatele, kes tegelevad kasutatud autode müügiks pakkumise, jaemüügi ja komisjonimüügiga, teatas amet.

Iga kasutatud autode müüja peaks muu hulgas teadma, et kui autol puudub liikluskindlustusleping ja kehtiv poliis, tuleb müüjal ostjat sellest enne proovisõitu teavitada.

Kui ostja tasub auto eest sularahas, peab teenindaja ostjale andma ostu tõendava dokumendi, millel on kirjas vähemalt kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress; müügikuupäev; kauba hind ja tasutud summa. Kasutatud auto müüja vastutab auto lepingutingimustele mittevastavuse eest kahe aasta jooksul alates auto ostu-müügilepingu sõlmimisest.

Juhend ja meelespea on kättesaadavad Tarbijakaitseameti kodulehel nii eesti- kui ka venekeelsena.

Eestis oli tänavu teadaolevate pettuste puhul pettuse läbiviija keskmine vanus 46 aastat, neist 60 protsenti töötas juhtival kohal ning 62 protsenti olid mehed, selgub audiitorfirma KPMG analüüsist.

Üldiselt Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) riikide ettevõtetes on pettuste taga keskmiselt 36- kuni 45-aastased autokraatliku stiiliga tippjuhid, kes on ettevõttes töötanud üle kuue aasta, teatas ettevõte.

"Võrreldes muu maailmaga on KIE riikides pettuste taga rohkem tegevjuhid või juhatuse liikmed – 44 protsendil juhtudest võrreldes 28 protsendiga mujal. Samuti iseloomustab KIE pettureid regiooni eripäradest tulenevalt keskmisest suurem kalduvus autokraatiale, mis on nii 39 protsendil juhtudest, võrreldes 20 protsendiga maailmas," ütles KPMG Baltics OÜ nõustaja Anu Ahas-Saaron.

KPMG analüüs märgib, et regiooni riikides on autokraatlik juhtimisstiil sügavalt juurdunud ning paikapandud hierarhia annab hea aluse pettuste elluviimiseks. "41 protsendil juhtudest osutusid juhi piiramatud volitused riskiteguriks, mis viis pettuseni. 40 protsenti KIE pettustest toimus rahvusvahelistes firmades, millest võib järeldada, et kui välisomanikud annavad kohalikele juhtidele liiga vabad käed, siis ei peaks nad olema üllatunud, kui ühel hetkel nende usaldust kuritarvitatakse," märkis Ahas-Saaron.

Nii nagu mujal teevad ka KIE riikide petturid enamasti koostööd teistega, vaid 13 protsenti tegutseb üksinda. Pettustest 49 protsenti tuli päevavalgele sisemise vihje põhjal.