http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-126-13

Riigikohtu 27.11.2013 lahend nr 3-2-1-126-13

Viited õigusaktidele:

• VÕS § 115
• VÕS § 118 lg 1
• VÕS § 646 lg 5

Asjaolud

Hageja esitas kostja (tellija) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista tasu töövõtulepingu alusel tehtud tööde eest koos viivisega. Kostja vaidles vastu väites, et ta taganes lepingust ning tegi hagejale hinna alandamise avalduse, millega alandas tööde hinda ja tasaarvestas oma nõude hageja põhinõudega. Sellest tulenevalt peab hageja hüvitama kostjale kahju.

Nii maa- kui ka ringkonnakohus osaliselt rahuldasid hageja nõuded. Kohtud on leidnud, et kostja lepingust taganemine ei toonud kaasa lepingu lõppemist, sest kostja kaotas õiguse lepingust taganeda, sest ta ei teinud taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi olema sellest teada saanud. Kostja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tühistada. Maakohus oleks pidanud andma kostjale tähtaja mittekohase täitmise väärtuse kohta tõendite esitamiseks ning tasaarvestusele tuginemise vastuväite selgitamiseks.
2. Kohtud on ebaõigesti leidnud, et kostja jäi hiljaks hinna alandamise avalduse esitamisega. Seadus ei näe ette hinna alandamise õiguse kasutamiseks tähtaega. Kuna seaduselünka ei esine, siis pole alust kohaldada analoogia korras võlaõigusseaduse § 118 lg-t 1.
3. Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ning kostja võib esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal.
4. Hea usu põhimõttega võib olla vastuolus töö tervikuna vastuvõtmisest keeldumine, kui töö on osadeks jaotatav ning oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi. Juhul kui töö on puudusega, kuid tellijal ei ole õigust töövõtulepingust taganeda, võib ta siiski nõuda töövõtjalt kahju hüvitamist.

Riigikohus rahuldas kostja kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-118-13

Riigikohtu 01.11.2013 lahend nr 3-2-1-118-13

Viited õigusaktidele:

• VÕS § 82 lg 1
• VÕS § 396 lg 1
• TsÜS § 102 lg 2

Asjaolud

Hageja esitas kostja vastu hagi võla väljamõistmiseks laenulepingu alusel. Kostja hinnangul on hageja tööandja esindaja, kes kandis oma isiklikult kontolt kostjale rahasumma, paludes selle endale tagastada, kui kostja on saanud tööandjalt võlgnetava töötasu. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja võib nõuda kostjalt rahasumma tagastamist, sest tööandja ei ole kostjale töötasu maksnud.
Maakohus jättis hagiavalduse rahuldamata. Hageja esitas apellatsioonkaebuse ning ringkonnakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja nõutava summa. Kostja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi kohaldamata jätmise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada, sest asja õigeks lahendamiseks tuleks ringkonnakohtul tõlgendada poolte sõlmitud suulist laenulepingut.
2. Lepingu tõlgendamisel tuleb mh arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat.
3. Poolte kokkulepe, mille kohaselt maksab kostja hagejale laenu tagasi, kui ta saab tööandjalt töötasu, võib olla käsitatav kostja kohustuse täitmise aja määramisena võlaõigusseaduse § 82 lg 1 tähenduses või edasilükkava tingimusena tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 102 lg 2 mõttes.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-2-1-13

Riigikohtu 30.10.2013 lahend nr 3-2-2-1-13

Viited õigusaktidele:

• TsMS § 703 lg 2
• TsMS § 307 lg 3
• TsMS § 489 lg 1

Asjaolud

Maakohus tegi makseettepaneku määruse, mis toimetati kätte kohtutäituri vahendusel võlgniku isale. Kuna võlgnik ei ole makseettepanekus nimetatud võlgnevust tasunud ega makseettepanekule õigel ajal vastuväidet esitanud, siis kohus tegi määrusega maksekäsu, mille alusel tuli võlgnikul tasuda avaldajale väljanõutav summa. Võlgnik esitas  Riigikohtule teistmisavalduse, milles palus tühistada maakohtu määruse (maksekäsu) ja jätta menetluskulud avaldaja kanda. Võlgniku väitel ei võinud maakohus maksekäsku teha, sest ta esitas makseettepanekule tähtaegselt vastuväite.

Kohtu seisukoht

1. Teistmisavaldus tuleb jätta läbi vaatamata. Teistmisavaldusest ilmnevat võlgniku tahet tõlgendades on võimalik lugeda esitatud teistmisavaldus määruskaebuseks.
2. Võlgniku isale viimase elukohta makseettepaneku kättetoimetamist saab lugeda kättetoimetamiseks võlgnikule vaid siis, kui tegemist oli võlgniku eluruumiga.

Riigikohus saatis määruskaebuse menetlemiseks maakohtule.

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-40-13

Riigikohtu 04.11.2013 lahend nr 3-3-1-40-13

Viited õigusaktidele:

• MKS § 5 lg 1
• KMS § 2 lg 3 p 3
• HKMS § 109 lg 6

Asjaolud

Maksu- ja Tolliameti maksuotsusega määrati kaebajale tasumisele kuuluvat käibemaksu summas 11 503,33 eurot (179 988 krooni), kuna kaebaja oli maksuotsuse kohaselt alusetult deklareerinud sisendkäibemaksu. Maksu- ja Tolliameti hinnangul oli kaebaja  arvetel näidatud tehingu majanduslik sisu liisingulepingute lõpetamisel tekkinud saamata jäänud tulu nõue. Kaebaja hinnangul oli arvete sisuks aga teenuse osutamine, täpsemalt liisingueseme väljaostuõiguse loovutamine tasu eest. Kaebaja esitas maksuotsuse tühistamiseks kaebuse halduskohtusse. Kohtud jätsid kaebaja kaebuse rahuldamata, kaebaja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Käibemaks on tarbimismaks, mis peab toimima neutraalselt ja tagama sarnase majandusliku sisuga tehingute ühetaolise maksustamise. Nimetatud põhimõtete tagamiseks tuleb maksustamisel ühetaoliselt kohelda tehingut, mille puhul liisinguvõtja kasutab oma õigust saada liisingueseme omanikuks ja võõrandab seejärel liisingueseme, ning tehingut, millega liisinguvõtja annab liisingueseme omandamise õiguse üle teisele isikule. Sealjuures ei ole määrav, kas toimub liisingulepingu ühe poole asendamine või leping lõpetatakse ja sellele järgneb müügilepingu või uue liisingulepingu sõlmimine. Kui liisingulepingust tulenevate õiguste üleandmist käibemaksuga ei maksustataks, tekiks ebavõrdne kohtlemine ja lõpptarbijal võib tekkida alusetu maksueelis, kui tal oleks võimalus omandada liisinguese kokkulepitud jääkväärtusega (nt ühe kuu liisingumakse eest) ning selle õiguse eest liisinguvõtjale makstav tasu (niinimetatud hinnavahe kompensatsioon) jääks käibemaksuga maksustamata. Käesolevas asjas oli teenuse osutamise fakt ja teenuse väärtus tõendatud maksuotsuses viidatud kokkulepete ja arvetega.
2. Põhjendatud menetluskulud kassatsiooniastmes ei saa üldjuhul olla suuremad kui apellatsiooniastmes.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maksuotsuse käibemaksu juurdemääramise osas.

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-104-13

Riigikohtu 28.10.2013 lahend nr 3-2-1-104-13

Viited õigusaktidele:

• VÕS § 28 lg 1
• VÕS § 254 lg 2

Asjaolud

Hageja andis kostjale üle lambad ja lambakasvatuseks vajaliku inventari, kuid ei ole selle eest kostjalt midagi vastu saanud. Pooled vaidlesid selle üle, mida tuli kostjal lepingu alusel vastusooritusena hagejale üle anda. Maakohus rahuldas osaliselt hagiavalduse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla ja viivise. Maakohus asus seisukohale, et poolte lepingut saab käsitada müügilepinguna. Pooled esitasid apellatsioonkaebused ning ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega vähendas väljamõistetavat summat. Ringkonnakohus leidis, et pooled sõlmisid vahetuslepingu, mille järgi tuli kostjal hagejale üle anda sümboolne vastutasu. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
2. Müügilepingu sõlmimisel tuleb müüjal tasuda ostuhind, vahetuslepingu sõlmimisel antakse vastastikku teineteisele üle ese ning eelduslikult on vahetatavate esemete hind võrdne. Seega ei ole asja lahendamisel määravat tähtsust sellel, kas kvalifitseerida pooltevaheline suhe müügi- või vahetuslepinguks.
3. Kuna loomade üleandmine oli seotud mõlema poole majandustegevusega, siis majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised. Seega tuli kostjal nimetatud eelduse ümberlükkamiseks tõendada, et leping ei olnud tasuline.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.