Töötaja kaitse ja tööajapiirangute eesmärgist lähtudes peab tööaeg arvestusperioodis vähenema nende päevade võrra, mil töötaja ei saanud tööd teha nt haiguse või puhkuse tõttu. Kui töötaja haigestub, tuleb tööajanormi vähendada nii olukorras, mil tööajakava on juba koostatud kui ka järgmise kuu tööaja planeerimisel. Töötajalt ei saa nõuda, et ta peale haigust teeb oma "tegemata tunnid" järgi. Sama kehtib ka puhkuse (sh ka õppepuhkuse) kasutamise kohta.
Näide: Töötaja on kuu lõpus nädal aega töövõimetuslehel. Tööandja on töötajale koostanud tööajakava, mille kohaselt ta oleks pidanud nädalal, mil ta töövõimetu on, töötama tööajakava kohaselt 36 tundi. Sellisel juhul väheneb töötaja tööajanorm 36 tunni võrra. Juhul, kui töövõimetuslehel olemise aeg oleks langenud töötaja vabadele päevadele, tööajanorm ei väheneks.
Olukorras, kus töötaja on aga näiteks pikemalt haige ning uue kuu tööajakava veel koostatud ei ole, saab tööandja arvestada töötaja puudumisega ning korraldada töö ümber nii, et tööle naasmine ei too töötajale kaasa ebamõistlikku töökoormust. Seega kui tööajakava koostatud pole, tuleb lähtuda kalendaarsest tööajanormist. Näiteks kui töötaja on uuel kuul eemal seitse päeva (E-P) ehk viis kalendaarset tööpäeva, siis väheneb tööajanorm 5*8 ehk 40 tunni võrra.
