Vastab Sandra Kuus, Tööinspektsiooni nõustamisjurist:
Töölepingu seaduse kohaselt peab tööandja kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi. Kui tööandja kokkulepitud tööd ei anna, kuid töötaja on töö tegemiseks valmis, peab tööandja TLS § 35 järgi maksma töötajale selle aja eest keskmist töötasu.
Kõigepealt tuleks alustada tööandjale kirjaliku hoiatuse saatmisest, kus toote välja tööandja rikkumised ja annate tähtaja (mõistliku aja) rikkumiste kõrvaldamiseks. Oluline on viidata, et kui tähtajaks rikkumisi ei kõrvaldata, ehk antud juhul tööd ja töötasu ei tagata ning tööandja hoiatusele ei reageeri, võib töötaja töösuhte erakorraliselt üles öelda. Nii hoiatus kui ülesütlemisavaldus tuleks kindlasti esitada kirjalikult, et hiljem saaks nende esitamist vajadusel tõendada (nt väljavõttena e-kirjast, tähitud kirja väljastamist või väärkirja saatmist tõendavate dokumentidega). Tööandja ametlikud kontaktandmed on leitavad äriregistrist (https://ariregister.rik.ee/).
Kui töösuhe on töötaja avalduse alusel lõppenud, kuid tööandja lõpparvet ära ei maksa, saab töötaja pöörduda rahalise nõudega töövaidluskomisjoni või kohtu poole. Jõustunud töövaidlusorgani otsusega saab pöörduda kohtutäituri poole, kes alustab täitemenetlust. Paraku ei pruugi ka see anda soovitud tulemust, kui ettevõttel enam raha ei ole.
Äriühingu juhatuse kohustus on esitada maksejõuetuse ilmnemisel kohtule pankrotiavaldus. Pankrotiavalduse tööandja suhtes saavad esitada ka töötajad. Kui tööandja on maksejõuetu, ehk ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see pole tööandja majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, saab kohus alustada pankrotimenetlust.
Esiteks tasub uurida, kas mõni teine võlausaldaja ei ole juba tööandja vastu pankrotimenetlust alustanud, sest siis saaksid ka töötajad oma nõuded otse pankrotihaldurile esitada. Vastav teave avaldatakse Ametlike Teadaannete väljaande veebilehele (https://www.ametlikudteadaanded.ee/).
Võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu (pankrotiseaduse § 10 lg 1). Töötaja või mitu töötajat ühiselt peavad kohtule esitatavas avalduses selgelt välja tooma ja põhjendama, et esineb vähemalt üks alljärgnevatest asjaoludest:
- Tööandja ei ole tasunud töötajale töötasu ja/või lõpparvet 30 päeva jooksul pärast selle sissenõutavaks muutumist ning töötaja on ettevõtet kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus, kuid ettevõte ei ole ka pärast seda 10 päeva jooksul oma võlgnevusi tasunud;
- Ettevõtte suhtes käib juba täitemenetlus, kuid selle käigus ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu suudetud nõuet rahuldada või kui täitemenetluses ilmneb, et ettevõttel ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks;
- Ettevõte hävitab, peidab või kulutab (sealhulgas n-ö kandib teise ettevõttesse) teadlikult oma vara või ettevõtte juht teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel on ettevõte muutunud maksejõuetuks;
- Tööandja on ise teatanud (vähemalt e-kirjaga) töötajale, kohtule või avalikkusele, et ta ei suuda oma kohustusi täita;
- Tööandja ettevõtte juhatuse liige (või liikmed) on lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda oma kohustuste täitmisest või varjab end samal eesmärgil.
Kui aga peaks selguma, et pankrotiavalduse esitanud töötaja teadis või pidi teadma, et pankrotiavalduse esitamiseks puudub alus, peab ta hüvitama ettevõttele sellega tekitatud kahju.
Arvestada tuleb ka pankrotimenetluse kuludega. Riigilõivuseaduse kohaselt tuleb töötaja poolt tööandja vastu pankrotiavalduse esitamisel tasuda riigilõivu 10 eurot. Lisaks võib kohus määrusega kohustada pankrotiavalduse esitanud võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et pankrotivara selleks ei jätku.
Kui töötajatest võlausaldajatel ei ole võimalik deposiiti tasuda, siis saab kohus jätta ajutise pankrotihalduri nimetamata, mis annab ka õiguse taotleda pankrotihüvitist töötukassast. Selleks peab töötaja olema kohtule esitanud piisavalt põhistatud pankrotiavalduse ja oma nõude olemasolu tõendanud. Nõuet saab tõendada näiteks vastava jõustunud töövaidlusorgani otsusega.
Tööandja maksejõuetuks tunnistamine ehk pankroti väljakuulutamine või ka pankroti raugemine annab töötajatele võimaluse saada oma töösuhtest tulenevate nõuete osas hüvitist vähemalt osaliselt Eesti Töötukassa vahenditest. Töötajal on õigus pankrotihüvitist taotleda, kui tal puuduvad vahendid ajutise halduri tasu maksmiseks ja kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata või pankrotiavalduse läbi vaatamata.
Hüvitise suurust arvestatakse saamata jäänud tasude liikide kaupa ja hüvitise summadel on järgnevad ülempiirid:
- saamata jäänud töötasu (enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist) hüvitatakse kuni töötaja kolme viimase töötatud kuu brutotöötasu ulatuses, kuid kokku mitte rohkem kui kolm Eesti keskmist brutokuupalka tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis;
- saamata jäänud puhkusetasu (enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist) hüvitatakse kuni töötaja ühe kuu puhkusetasu ulatuses, kuid mitte rohkem kui üks Eesti keskmine brutokuupalk tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis;
- töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised (enne või pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist) hüvitatakse kuni töötaja kahe kuu brutotöötasu ulatuses, kuid mitte rohkem kui üks Eesti keskmine brutokuupalk tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis.
Juhul, kui töötukassa poolt makstud hüvitis ei kata kogu töötaja nõuet, säilib töötajal ülejäänud osas õigus nõuda selle rahuldamist pankrotimenetluse kaudu.
Kokkuvõtteks: kui töötajatel ei õnnestu tööandja käest lõpparvet sisse nõuda, on töötajatel võimalik peale tööandja maksejõuetuks tunnistamist töötukassast hüvitist taotleda. Avalduse vormi ja lisainfo leiate siit: https://www.tootukassa.ee/content/toetused-ja-huvitised/pankrotihuvitis.
