Käesoleva arutluse kese ei ole direktiivi eelnõu tervikuna, vaid kogu Euroopa ja eri huvigrupid tagajalgadele ajanud kurikuulsad direktiivi eelnõu artikkel 11 ehk „lingimaks” ja artikkel 13 ehk „meemikeeld”. Eelnõu tulihingeliste pooldajate arvates tähendavad need kaks sätet autori- ja naabrusõiguste omajate kaitse uut ajastut, mis on täis pudrumägesid ja piimajõgesid. Eelnõu väsimatud vastased on sätted tembeldanud aga meile tuttava interneti hävitajateks. Kuivõrd mõlema vaate esindajate argumentidele annavad jõudu avalikult ja ka mitte nii avalikult miljardikorporatsioonid ja muud väga mõjukad huvigrupid, jätkub seisukohtade agressiivne avalik polariseerumine mõlemal suunal. Tundub, et seekord suures mängus Taavetit ei ole ning mõõtu võtavad Koljatid omavahel.
Artikkel 11 – millise pressiväljaande huvides?
Artikkel 11 ehk nn lingimaks näeb ette kohustuse hankida pressiväljaande avaldajalt litsents selleks, et kasutada või kuvada viimase välja antud sisu. See tähendab, et kui näiteks Google soovib otsitulemustes kuvada vastet mõne veebiväljaande uudisele, peab ta selleks omama väljaandja luba. Kui kasutaja soovib Facebookis sedasama Google’ist leitud uudist jagada, peab ka Facebook olema sisu kuvamiseks esmalt hankinud loa.
Idee regulatsiooni taga on printsiibilt üllas. Vohav uudiste ja muu teiste isikute välja antud sisu jagamine eri platvormidel (nt Facebook, Google, LinkedIn) on küll rahaliselt tulus platvormidele enestele (kasutajad viibivad platvormil), kuid kaasa toonud olukorra, kus see tulu ei jõua väljaandjateni. Sisu tarbimine toimub üksnes platvormi piires – lingi juurde kuvatakse eelvaate aken, kust tarbija saab tuuminformatsiooni kätte. Seega puudub vajadus klikkida lingil ja liikuda väljaandja lehele ning väljaandjal jääb reklaamitulu saamata.
Artikkel 11 peaks olukorda rahalises mõttes võrdsustama ning just võrdsuse ja õiglase tasu argumentidega pooldajad regulatsiooni peamiselt ka õigustavad. Artikkel tituleeritakse relvaks, millega pressiväljaanded saavad lõpuks ometi kätte neilt platvormide poolt röövitud tulu. Vastandajad ei pea aga õigeks seda, et väljaandjate ebaõnnestunud ärimudeli (pikaaegne keskendumine reklaamitulule ja veebisisu tasuta pakkumine, mis on viinud tarbija soovimatuseni veebiuudiste eest tasuda) korrigeerimine on vajalik Euroopa Liidu õigusakti tasandil. Niisiis peituvad regulatsiooni ja ka probleemide alged rahas.
Tegelikest kavatsustest sõltumata ei olnud artikkel 11 oma esimese redaktsiooni sõnastuses õiguslikult hästi õnnestunud. Regulatsioonist ei nähtunud ühtselt, kellel ja millistes olukordades on kohustus litsents hankida ja kas regulatsioonil on ka tagasiulatuv mõju. See oli ka regulatsiooni vastaste üks etteheitekohti – kas tasu oleks pidanud maksma igaüks, kes mis tahes põhjusel või eesmärkidel mõnele internetis olevale uudisele viitab või on juba varem viidanud?
Täismahus artiklit saate lugeda Raamatupidamisuudiste äsja ilmunud värskest numbrist (nr 6, 2018).
