Börsiteate kohaselt toimub aktsiate ülevõtmine, tuginedes äriseadustiku eriregulatsioonile, mis võimaldab üldkoosolekul vähemalt 90 protsenti aktsiaid omava aktsionäri taotlusel otsustada kolme kuu jooksul põhiaktsionäri ja ühingu vahel ühinemislepingu sõlmimisest vähemusaktsionäridele kuuluvate aktsiate ülevõtmise põhiaktsionäri poolt õiglase rahalise hüvitise eest.
On arusaadav, et vähemusaktsionärid ei pruugi viidatud otsuse ja sellega heaks kiidetud hüvitise suurusega rahul olla. Vaidlusi ülevõetavate aktsiate õiglase hüvitise suuruse üle on Eestis ette tulnud mitmel korral ka varem ja see on niinimetatud squeeze-out-protsesside puhul täiesti tavapärane nähtus ka mujal Euroopas.
Samuti ei ole tegemist esmakordse juhuga, kus rahulolematusest otsitakse süüdlast mitte üksnes vastaspoolest, vaid ka seadustest. Kuigi Eesti väärtpaberiturgu reguleerivates õigusaktides leidub tõepoolest teatud regulatsioone, mille kvaliteet vajaks parandamist, tagamaks Eesti väärtpaberituru efektiivsemat toimimist, ei saa siiski nõustuda vähemusaktsionäride esindajate hiljuti avaldatud väidetega, justkui oleks põhiaktsionäri poolt aktsiate ülevõtmist puudutav seadus auklik ja puudulik, ei pakkuks väikeaktsionäridele mingit kaitset ning meenutaks pigem «metsikut läänt», nagu kirjutas hiljaaegu Postimehes Derlingi partner Andres Siigur. Selline metafoor on pigem dramaatiline liialdus.
Eesti ei ole ratast leiutanud
Esiteks ei ole aktsiate ülevõtmise režiim kuidagi Eesti enda väljamõeldis, vaid see on Euroopas täiesti tavaline nähtus. Eesti äriseadustik näeb ette konkreetsed aktsiate ülevõtmise alused ja korra, sätestades muu hulgas ka õiglase hüvitise määramise ja kontrolli protseduuri.
Väärib mainimist, et vastav regulatsioon, mis annab põhiaktsionärile õiguse aktsiaid (sealhulgas ühinemise käigus) õiglase hüvitise eest üle võtta, on kehtinud Eestis juba aastaid ja selle aja jooksul on Eestis tekkinud ka arvestatav kohtupraktika õiglase hüvitise määramise osas. Seega ei saa väita, et aktsiate ülevõtmine toimuks mingis õigusvaakumis või hallil alal.
Teiseks tuleb silmas pidada, et põhiaktsionär ei määra hüvitise suurust pelgalt oma suva järgi – hüvitis peab vastama aktsiate õiglasele väärtusele ning põhiaktsionäri hinnangut kontrollib kohe audiitor, kes peab audiitortegevuse seaduse kohaselt tegutsema sõltumatult. Peale selle annab seadus väikeaktsionäridele selge õiguse vaidlustada kohtus nii ülevõtmist kinnitav üldkoosoleku otsus kui ka hüvitise suurus. Seega on väikeaktsionäride kaitse tagatud ka kohtuliku kontrolli kaudu.
Hüvitise suuruse vaidlustamine kohtus ei tohiks seaduse kohaselt takistada ülevõtmist. Eelnimetatud lähenemisviis ei ole juhuslik – lähtutud on selgest pragmaatilisest kaalutlusest hoida lahus vaidlus ülevõtmise kui ühinguõiguslikku ja laiemat eesmärki omava toimingu üle ning õiglase hüvitise määramise üle. Seejuures ei tasu unustada, et väikeaktsionär saab kohe aktsiate ülevõtmisel põhiaktsionäri määratud ja audiitori poolt õigeks tunnistatud hüvitise ning kohtus vaieldakse ainult võimaliku lisa üle.
Märkimisväärne on asjaolu, et Eesti on järginud siinkohal muu hulgas Saksamaa eeskuju, mis on Euroopas üks arenenuima kapitalituruga riike, ning on raske väita, et seal oleks vähemusaktsionäride õiguste kaitse läbimõtlemata või ebapiisav.
Pantvangistsenaarium
Tuleb meeles pidada, et aktsiate ülevõtmise režiim on üks oluline tegur kapitaliturgude atraktiivsuse tõstmisel, mis on juba pikalt Eestis vägagi aktuaalne. Atraktiivne majanduskeskkond eeldab nii põhiaktsionäri kui ka vähemusaktsionäri huvide tasakaalustatud kaitset.
Väikeaktsionäri kaitset vajavaks huviks on aktsiate ülevõtmise puhul õigus saada oma aktsiate eest õiglane hüvitis. Selle huvi kaitsmine ei tohiks aga avada ust õiguste kuritarvitamisele, näiteks võimalusele hoida ühingut pantvangis, takistades kohtumenetluse venitamise kaudu pikema aja jooksul põhiaktsionäril äriühingu tegevuse efektiivset juhtimist.
Praegune regulatsioon tagab vähemusaktsionäride selge õiguse pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. Seejuures sõltumata sellest, kas kohtulik kontroll hüvitise suuruse üle toimuks enne või pärast ülevõtmist, jahvatavad kohtuveskid oma tempos ja sellest ei muutu märkimisväärselt vähemusaktsionäride hüvitise kättesaamise kiirus.
Kui me aga sunniksime põhiaktsionäre oma äriplaanide elluviimisel ootama kohtu otsuseni hüvitise suuruse üle ja seeläbi looksime pahatahtlikkuse korral võimalusi pantvangistsenaariumi realiseerumiseks, oleks see selgelt ebaproportsionaalne ega aitaks kaasa Eesti atraktiivsusele kohalike ja välisinvestorite silmis, kes on valmis siia investeerima märkimisväärseid summasid.
Paraku on Eesti kapitaliturgudel veel piisavalt selliseid aspekte, mille tõttu oleme oma praktikas pidanud nägema välisinvestorite loobumist suurtest kohalikest tehingutest. Ärme anname neile veel ühte põhjust.
