Mõistagi on selline küsimus koolitajale nagu kärbsepaber kärbsele – ahvatlus sellele hakata vastama on kohutavalt suur, ent on vähetõenäoline, et kuulaja-küsija jaoks sealt “õige” vastus oleks kostunud. “Aga sa oled tippjuht, sa teed seda iga päev. Mis sinu jaoks on juhtimine?” küsisin vastu. Mees mõtles. “Noh, kas näiteks oma ülemusega suhtlemine on ka juhtimine?” päris ta tõsinedes. Laiutasin talle otsa vaadates ja kulme kergitades käsi. “Vist siis on jah,” vastas mees ise.
Mõnikord on lihtsam rääkida asjade puhul sellest, mida nad pole. Niisiis, 5 asja, mida juhtimine minu arvates pole:
- Juhtimine ei ole organiseerimine, planeerimine, motiveerimine ja kontrollimine. Kui viidata vaid kõige tuntumale katsele juhtimise olemust määratleda. Juhid tegelevad igapäevaelus probleemide, teemade, väljakutsetega, millest paljud on neile väljastpoolt ette pandud ja mõned nende endi tekitatud. Nad võtavad teemad ette ja lahendavad ära, andmata endale aru, mis tüüpi mudeli ja tegevusega parajasti just tegu on. Ning paljud tegevused on sellised, mis ei mahu ühessegi mudelisse. Sestap ei ole ka juhtidele mõtet rääkida ja õpetada teoreetilisi juhtimise mudeleid, vaid kui võimalik, tuleb aidata neil ära lahendada konkreetne probleem, konkreetne teema.
- Juhtimine ei ole laua taga istumine ja strateegiline planeerimine, strateegiline mõtlemine. Kuidas tekib strateegia päriselus? Juhil või juhtidel tekib mingi probleemi lahendamise käigus idee. See kasvab, areneb, vormub. Ja päriselt tegevusse jõuab läbi igapäevaste, päris tavalistena tunduvate tegevuste – kui on valik, kas teha üht või teistmoodi, siis juht valib pigem selle lahenduse, mis viib teda kuskil sisetundena (mõnikord ka välja öelduna) istuva sihi poole. Strateegiline planeerimine ja strateegilise tegevus ei toimu laua taga, vaid küünarnukkideni töös sobrades.
- Juhtimine ei ole inimeste motiveerimine. See, et inimesi peab motiveerima, kõlab nagu eelmise sajandi 50ndate lõpu motivatsiooniteooria – inimene on oma olemuselt laisk ja kas siis piits või präänik aitab. Ei aita. Tegelikkuses on juhi esmane roll inimeste poolt vaadates – mitte segada ja takistada inimesel töö tegemist (kõige demotiveerivam inimese jaoks on tagasilöögid tööl, kui keegi või miski takistab töö tegemist). Ja teiseks – võimaldada inimesel niipalju kui võimalik teha ise oma valikuid, võtta vastutust ja luua töökeskkond jne. Juhid peaksid lõpetama inimeste jõuga motiveerimise ja arendamise ning selle asemel aitama neil areneda, edasi minna.
- Juhtimine ei ole “eestvedamine ja manageerimine”. Need on omavahel lahutamatud osad ning pigem tundub küsimus olevat mõistetes ja nende sisus, mida igaüks veidi erinevalt tõlgendab. Eestvedamine, misiganes ta tähendab, ilma manageerimiseta, on nonsenss. Ja vastupidi. Juhtimine tähendab probleemide, teemade lahendamist – seal on vaja teha konkreetseid valikuid konkreetses olukorras ning töö inimestega on kaheldamatult tähtis, ent ei saa vaadata lahus juhtimise teistest teemadest.
- Juhtimine ei ole elukutse, amet, mida saab koolis või koolitusel selgeks õppida. Mis kasu on juhi bakalaurusest või ka juhtimiskoolitusest, kui sa tegelikult pole päevagi juht olnud ning tunnetanud seda vastutust? See on umbes sama, kui teha klaverimängu koolitus vihmametsas elavale indiaanlasele – ta võib õppida selgeks kõik noodid ning noodivihikust ka Beethoveni klaverikontserdi. Ja siis korraldatakse kontsert, kus ta näeb seda veidrat elukat nimega klaver esimest korda …ja see pole üldse see loom, keda ta ette kujutas. Juhiks kasvatakse, läbi kogemuste. Läbi konkreetsete ja unikaalsete olukordade. Parim viis juhi aitamiseks on aidata tal teadvustada kogemusi, aidata tal neist õppida ning näha uusi võimalusi.
Raimo Ülavere,
coach,
mindsweeper.ee
