See on hämmastav, millise visadusega püsib Eesti organisatsioonides tulemuse kultus. Tulemuslikkust ja tulemuse tegemist rõhutatakse igal sammul. Sellele rõhutakse töökuulutustes, sellele keskenduvad arenguvestlused, selle järgi makstakse (tulemus)palka ning selle järgi arvutatakse “inimressursi” tootlikkust.

Jäänuk 90ndatest

Samas on sedavõrd radikaalne tulemustele keskendumine üheltpoolt omaaegne jäänuk 90ndate vastureaktsioonist nõukogudeaegsele ebaefektiivsele molutamisele. Ning teisalt on see mustvalgelt Lääne juhtimise- ja äriteooriatest ülevõetud soovituste – kõike saab rahaga mõõta ning ülim efektiivsuse taotlus –  rakendamine.

Kramplik tulemustele keskendumine meenutab mulle mäkkeronijaid, kes igal sammul vannuvad, kiruvad ja neavad – nii ilma, kaaslasi, reisijuhte kui iseennast (“miks pagana pärast ma seda teen” ) ja kes tippu jõudes avastavad, et oodatud rahulolu asemel on … tühjus. Küll aga ootab juba ees järgmine mäetipp. Sest tulemus loeb.

Tulemusele keskendumine liigub organisatsioonides nagu laevas kapteni pahameel – lõuahaagi (verbaalse) saab tüürimees, see annab selle omakorda edasi madrusele (mitte-enam verbaalselt), madrus aga rehmab koerale jalaga… koer niutsatab ja asub, muidugi “tulemuslikult”, klähvima ja ringi sebima.

5 põhjust, miks tulemusele keskendumine viib rappa

Tulemus on tegevuste tagajärg. Ja hea tulemus eeldab juhtidelt ka muid tegevusi, kui ainult numbrite kokkulöömist ja selle pealt palga arvestamist. Siin viis põhjust, miks ainult tulemustele keskendumine viib varem või hiljem inimese ja ka tulemuse piltlikult öeldes rappa.

1. Ainult tulemusele keskendudes pole võimalik tulemusi paremaks teha. Sa saad seda, mida mõõdad. Mõõtes ainult tulemust, saad … teada tulemuse. Ent sa ei saa teada, kuidas tulemus tekkis, millised tegevused aitasid kaasa, millised takistasid. Ühene ja selge paralleel on siin näiteks müügiga – tulemuse teevad ära teatud tegevused müügitorus: kontakt, kohtumine, pakkumuse tegemine, järeltegevus vms. Tahtes paremaid tulemusi, peaksid mõõtma konkreetseid tegevusi ja neid vajadusel muutma, parandama, kasvatama või vähendama – tulemus ise on tegevuste tagajärg.
2. Tulemustele keskendumine ei toeta inimest, ei kasvata tema enesekindlust. Enesekindlamad inimesed teevad paremaid tulemusi. Enesekindlus vajab väikeseid võite – elevanti või isegi Kihnu maalammast korraga ära ei söö. Jätta inimesed üksinda elevandiga silmitsi, aitamata teda mõista ning kavandada, kuidas ta elevandi peaks nahka pistma ning arvata, et see ongi “vastutuse delegeerimine” ja inimesed asuvad kohe rõõmuga tööle – see on pehmelt öeldes naiivne ja otse öeldes rumal. Ning äärmiselt ebaefektiivne.
3. Tulemustele keskendumine kahandab motivatsiooni. Tundub paradoksaalne, ent nii see on. Miks? Inimesi motiveerib üldiselt pigem see, kui nad saavad milleski paremaks, kui nad õpivad midagi, kui nad tunnevad, et on teinud läbi arengu. Tulemustele keskendumine tähendab pigem koolis 5 saamist kui inglise keele ära õppimist. Ja milleski paremaks saamine on inimesele motiveerivam (Kui motiveerib n.ö klassikaline tulemus – raha, tükid, siis võib motivatsiooni allikas asuda tööst ja inimesest väljaspool, st teen tööd selleks, et meeldida ülemusele, või lihtsalt raha pärast jne. See aga on motivatsioonina väiksema kaaluga, kui päriselt tööle pühendudes). Seega – õppiv eesmärk on motiveerivam kui tulemuseesmärk.
4. Keskendumine tegevustele on tublisti tulemuslikum kui tulemustele keskendumine. Fakt. Mis on tõestatud mitmete uuringutega. Keskendudes eesmärgina tegevustele (ja selles ka paremaks saamisele), aidates inimestel  neid lihvida, paremaks teha ja neid seejuures toetada, saavutad 2-3 korda parema tulemuse, kui naelutada seinale eesmärgina tulemus ja siis trummipõrina saatel tulemustele keskendumisest rääkida.
5. Tulemusele keskendumine muudab töö lühiajaliseks. Kaheldamatult on tulemuse mõõtmisel omad võlud (lisaks sellele, et saame teada, kus asume ja mida saavutasime – see on vast tulemuse mõõtmiseks olulisim argument). See on konkreetne number ja sellele saab justkui taandada kogu inimese ja organisatsiooni olemuse. Samas peetakse näiteks börsiettevõtete puhul üheks suuremaks probleemiks just tulemustele keskendumist – analüütikud ja investorid vajavad justkui pidevalt märke sellest, kuidas organisatsioonil läheb. Ja nii tehakse vähem pikaajalisi plaane, vähem keskendutakse pikemaajalisele arengule, võetakse ka väiksemaid riske, rohkem keskendutakse kulude kontrollile  ning kokkuvõttes … teenitakse vähem. Paradoks. Mis kehtib ka iga inimese puhul – keskendudes ainult tulemusele suudame tõhusalt teha tööd üsna lühiajaliselt. Ning ükskord saab suure tõenäosusega lihtsalt kõrini oravana rattas pöörlemisest ja abstraktsete numbrite nimel töötamisest…

 Juhil on lihtsustatult kirjeldades kaks ülesannet: et asjad oleks hästi tehtud ja inimesed arenemas. Mõlemad on omavahel seotud ja ainult tulemusele keskendumine ei aita kumbagi paremini teha.

Raimo Ülavere,
coach,
www.mindsweeeper.com