Maailmakaubanduse aeglustumine on halvim Eestile
Maailmakaubanduse kasv on viimastel aastatel selgelt aeglustunud. Kui aastatel 1960–2015 suurenes globaalne kaubavahetus keskmiselt 6,6% aastas, siis perioodil 2008–2015 piirdus keskmine kasvutempo 3,5%-ga.
Muutunud näib olevat ka suhe kaubavahetuse kasvu ja majanduskasvu vahel. Kui enne viimast majanduskriisi, kasvas riikidevaheline kaubavahetus umbes kaks korda kiiremini kui maailmamajanduse kogutoodang, siis pärast kriisi on kaubanduse kasv olnud SKP kasvuga samas suurusjärgus.
Halvenenud on ka ootus edasisele. Kui Maailma Kaubandusorganisatsiooni WTO eelmine prognoos ootas sel aastal 2,8% suurust kaubavahetuse kasvu, siis nüüd vaid 1,7%, samas kui maailmamajanduse kasvuks eeldatakse veidi üle 3%.
Miks peaksime Eestis selle pärast muret tundma? Sest oleme väliskaubandusest üks kõige sõltuvamaid riike maailmas. Eksport moodustab Eesti sisemajanduse kogutoodangust ligi 80%.
Võrdluseks riikidest, kellest tavaliselt eeskuju võtame – Soomes oli eelmisel aastal vastav osakaal 37%, Rootsis 46% ja Saksamaal 47%. Ekspordi netopanus SKP-sse on mõistagi väiksem, sest suur kaupade väljavedu käib pea alati koos suure importkaupade sisseveoga, võttes suure osa saadud tuludest. Sellegipoolest väljendab ekspordi kõrge osakaal, kui suur osa Eesti ettevõtetest ja inimestest teenib oma tulu kaupa välismaale müües. Kui aeglustub maailmakaubanduse kasv, kahaneb ka meie võime tulu teenida.
Joonis 1. Eksport osakaaluna SKP-st Euroopa Liidu liikmesmaades 2015. aastal.
Põhjuseid, miks on maailma kaubavahetus aeglustunud, püüab selgitada IMF-i viimane majandusülevaade World Economic Outlook. IMF-i hinnangul peitub peamine põhjus üldises madalas majandusaktiivsus, eriti just investeeringute kidumises, mis selgitab ligi kolmveerandi kaubanduse kasvu aeglustumisest. Mitmed suured arengumaad on sattunud majandusraskustesse või muutunud nende majanduslik arengufaas, mistõttu vajatakse senisest vähem kapitalikaupasid. Teiste põhjuste seas on kasvu pidurdanud globaalsete väärtusahelate arengu aeglasem samm.
Muutunud on ka poliitiline diskursus. Lubadus elavdada kaubavahetust ja vähendada sellele seatud tõkkeid ei ole enam moes. Selle asemel kipub valimistel hääli tooma sõjakas retoorika piirata importi, mis käivitab protektsionistliku ahelreaktsiooni. Olulised kaubanduslepped on takerdunud poliitilistesse vaidlustesse ja jäänud nii-öelda õhku rippuma. Selle ehe näide on Belgia suutmatus kiita heaks vabakaubanduslepet Kanadaga.
Vabakaubandusele puudub poliitiline nõudlus
Tänapäeval tundub poliitika aina enam juhinduvat mitte poliitikute isiklikest väärtushinnangutest või arusaamadest, vaid “turunõudlusest”. Korrates populaarset arvamust, võidetakse hääli, sest inimesed saavad poliitiku suu läbi kinnitust oma veendumustele.
Vähemalt meediapildi põhjal sobitub nende arvamuste sekka aina enam tees, mille kohaselt muudab aktiivne riikidevaheline kaubavahetus töötava inimese elu kuidagi kehvemaks.
Ka globaliseerumise suhtes kriitilisemalt meelestatud majandusteadlased on valdavalt siiski nõus, et kaubavahetuse kasv on olnud üks põhilistest teguritest, mis on aidanud vaesust maailmas viimastel aastakümnetel niivõrd jõuliselt vähendada. Majandusel on kombeks otsida oma vaba voolusängi ja kui kaovad inimeste seatud piirangud, suundub tootmine sinna, kus on seda teha mõistlikum ja kaubad sinna, kus on nende järele nõudlust.
Miks on siis tekkinud ühiskonnas rahulolematus? Sest alati on ka neid, kellelt vaba turumajandus senised eelised käest viib. Peamiseks kaotajaks on peetud jõukate lääneriikide töölisklassi. Olukorras, kus ettevõtetel on osutunud soodsamaks viia tootmine osaliselt madalama kulubaasidega riikidesse, on nad kaotanud oma senise läbirääkimispositsiooni. Tervikuna võib riigi jõukus olla seeläbi kasvanud, kuid suurem osa tuludest jääb nüüd ettevõtete omanikele ja töötajatele, keda muutused ei puudutanud. Mõnes riigis on lihtsamat tööd tegevate inimeste inflatsiooniga korrigeeritud palgakasv jäänud seetõttu napiks, mis on suurt poliitilist tähelepanu pälvinud eriti USA-s.
Samas on avalik arvamus pöördunud ka riikides, mis on olnud vabakaubanduse selged võitjad. USA ja Euroopa Liidu vabakaubanduslepe (TTIP) on põhjustanud ulatuslikke proteste Saksamaal – riigis, mis on üks kõige konkurentsivõimelisemaid eksportijaid maailmas.
Eelmisel aastal eksportis Saksamaa ligi 1200 mld euro väärtuses kaupa, kuid importis vaid ligi 920 mld eest. 2016. aastaks ennustatakse riigi jooksevkonto ülejäägi suuruseks 300 miljardile eurole lähenevat summat. Sellest hoolimata on vabakaubandust pooldavate sakslaste osakaal kahanenud varasemalt 90%-lt veidi üle 50%-le. Vabakaubandusleppe sõlmimist USA-ga pooldab viimaste küsitluste põhjal vaid 17% elanikest. Objektiivselt on sellist nähtust raske põhjendada.
Lahendus ei ole siiski naasmine minevikku. Kasutu müüriehitamise asemel tuleb pidada debatte ja otsida võimalusi, kuidas parandada nende olukorda, kes ei ole vabakaubanduse hüvedest piisavalt osa saanud. Riigile lootmise kõrval tuleb rõhutada ka inimese enda rolli. Keegi ei vääri kordades kõrgemat palka vaid seetõttu, et ta juhtus sündima jõukasse riiki – selle nimel tuleb pingutada.
Loomulikku majanduslikku konvergentsi ei suuda ümber pöörata ka kõige protektsionistlikumad poliitikud. Töökatel ja nutikatel inimestel on õigus ja aina enam ka võimalus samale elujärjele üle maailma.
