Analüütiku sõnul tuleb kitsastes eelarvelistes tingimustes piirata aga neid kulutusi, mida on võimalik kas edasi lükata, nagu näiteks riiete ja jalatsite või kodumasinate ost, või sootuks ära jätta, nagu näiteks söömine väljaspool kodu.
"On selge, et aasta 2010 oli väga paljudele peredele väga raske aasta ja seda just eelkõige seetõttu, et olukord tööturul oli jätkuvalt pingeline – töötuid oli palju ning palgafondi oli juba 2009. aastal oluliselt kärbitud," märkis ta.
Samas on niinimetatud sundkulutused Paabut sõnul paratamatud ja seda vaatamata nende hindade tõusule. Ta märkis, et toidukaubad ja eluasemekulud kallinesid 2010. aastal keskmiselt kolm protsenti, samas kui palgafondi kasv oli ligikaudu üks protsent.
Seega on hindade tõus analüütiku sõnul sundinud üha rohkem inimesi kulutusi piirama, suutes olemasoleva eelarve tingimustes katta enamasti vaid hädavajalikke kulutusi. Seda näitab ka eelarve uuring, kus sundkulutuse osakaal on 2010. aastal kasvanud viie protsendipunkti võrra.
Paabut lisas, et lähitulevikus peaks olukord siiski paranema, kuna üha enam tekib juurde vabu töökohti ja ka palgad kasvavad sel aastal kiiremini kui eelmisel. See tähendab analüütiku sõnul, et sel aastal peaks leibkondade eelarvesse tekkima natuke rohkem vahendeid, et katta ka neid kulutusi, mis seni on edasi lükatud või sootuks ära jäetud.
Nordea Eesti peaökonomisti Tõnu Palmi sõnul peegeldas leibkonna eelarve uuring majanduskriisist ja sissetulekute langusest tingitud tarbimise vähenemist ja sundkulutuste osatähtsuse kasvu kogukuludes.
"Olukorras, kus tööpuudus kasvas märkimisväärselt ja sissetulekud langesid, oli tarbijate reaktsioon suuremale kokkuhoiule ja säästmisele igati ratsionaalne. Tarbijad keskendusid esmavajalikule ja lükkasid edasi püsikaupade oste. Sarnane muutus tarbijate eelistustes on toimunud ka teistes riikides, mis kogesid suuremat majanduslangust," rääkis ta BNS-ile.
Palm märkis, et sundkulutuste osatähtsuse kasvu kogukuludes mõjutas lisaks elanike tarbimiseelistustele ka hinnakasv. "Nimelt kulutused toidule ja eluasemele on kasvanud suhteliselt kiiremini kui muud kuluartiklid. Inflatsiooni kasv mõjutab rohkem vähem kindlustatud ühiskonna gruppe, kelle kulutustes on sundkulutuste osatähtsus suurem."
LHV analüütik Nils Vaikla ütles BNS-ile, et sundkulutuste osakaalu kasvu taga on ühelt poolt aina kõrgemad eluasemekulud ja toidukorvi kallinemine. "Nii elektri-, kütte- kui ka toiduhinnad on majanduskasvu tipuaegade taseme ületanud," lausus ta.
Samal ajal on inimeste sissetulekud analüütiku sõnul viimastel aastatel valdavalt langenud, vähendades selle võrra kulutusi väljas söömisele, rõivastele, meelelahutusele ja muule taolisele. Ka tarbijate käitumismuster on võrreldes 2007. aastaga muutunud ehk võimaluse korral on vabad vahendid suunatud säästudeks, mitte püsikaupade ostuks, märkis ta.
"Usun, et tarbijakindluse tõusu ja palgataseme kasvu harjal hakkab sundkulutuste osakaal kogukuludest Lääne-Euroopa leibkondade kulutustega tasapisi sarnanema ehk vältimatute kulutuste osakaal uuesti langema ning kriisiaegne elatustaseme kaotus tehakse järgnevatel aastatel tasa," lisas Vaikla.
SEB Panga ökonomist Hardo Pajula ütles BNS-ile uuringu kommentaariks, et ega selles midagi üllatavat ei ole. "2007. aasta oli ju enam-vähem tsükli tipp, samal ajal kui 2010 oli küll taastumise aasta, kuid majanduskasv jäi 2007. aasta omale siiski üle kahe korra alla."
BNS
