Statistikaameti andmetel aeglustus Eestis 2013. aasta esimese poolaastal ehitusmahtude kasv, jäädes 2012. aastaga samale tasemele, peamiseks põhjuseks avaliku sektori tellimuste vähenemine. Samas viitab ehituslubade statistika elamuarenduste elavnemisele, kuid selle kasvu pärsib ehitustegevuse jätkuv kallinemine. Järgmiste aastate ehituse kasvu ootused on seotud eelkõige sellega, et eratellijate aktiivsus suureneb. Riigi tellimuste taastumist võib oodata alles paari aasta pärast, kui saab hakata kasutama EL-i uue rahastamisperioodi vahendeid. Ehitusturu arengut ei soodusta ka naabrite juures toimuv. Nii Euroopas tervikuna kui ka lähinaabrite juures tunnevad tarbijad ja ehitusettevõtjad end üldises majandusolukorras üsna ebakindlalt.
Eesti ehitus on suunatud põhiliselt siseturule. Välisriikidesse ehitamine on aastatel 2005–2012 pidevalt kasvanud, moodustades 6–18% ehitusettevõtete kogu töödemahust. Järsk muutus toimus aastail 2009–2011, mil vähene nõudlus kodusel ehitusturul sundis ettevõtteid tööd otsima piiri tagant. Välisriikidesse ehitamise osatähtsus tõusis siis tavapärase 6–8% asemel 17–18%-ni. Lihtsam on välisturul konkureerida eritöid tegevatel ettevõtetel. Välisriikidesse tehtud ehitusmahust annavad enamuse (olenevalt aastast 86–93%) hooneehitustööd.
Balti riigid ja Soome
Eestit, Lätit, Leedut ja Soomet EL ehitusturul aastatel 2005–2012 vaadates võib tõdeda, et Baltimaad on olnud vaheldumisi küll EL-i suurimad ehitusmahu kasvatajad küll suurimad kukkujad. Kui Eesti ja Läti ehitusturu jaoks oli parim aasta 2007, siis Leedu parim oli 2008. aasta. Seda suurem oli aga Leedu ehitusmahtude vähenemine 2009. aastal (kadus ligi pool eelnenud aasta ehitusmahust). Lähinaabritest on neil aastatel kõige stabiilsemalt arenenud Soome ehitusturg, mis on teinud selle atraktiivseks ka Eesti ehitajatele. Kui Baltimaades vähenesid ehitusmahud 2–3 aastat, siis Soome suutis peale üheaastat mõõnaperioodi 2009. aastal tänu riigi meetmetele neid taas kasvatama hakata. Probleemid tekkisid neil uuesti 2012. aasta teisest kvartalist, mil riigi majanduse nõrgenemine hakkas mõju avaldama ka ehitustegevusele.
Ka sajandi algusest tõusutrendil liikunud EL-i ehitusturule oli 2007. aasta rekordiline. Ehitusmahud kasvasid stabiilselt 1–3% aastas, põhiliselt hooneehitusmahtude suurenemise tõttu. Ehitusmahtude suurim aastane kasv (3,4%) jääb EL-is 2006. aastasse. Kuigi suurimad ehitusmahu kasvatajad olid siis Eesti (27%), Bulgaaria (24%) ja Leedu (22%), tulenes kasv eelkõige ehitustegevuse hoogustumisest euroalasse kuuluvates riikides.
Alates 2008. aastast on EL-i ehitusturg languses. 2012. aastal vähenesid ehitusmahud võrreldes varasema aastaga 5%. Langus jätkus ka 2013. aasta esimesel poolel – võrreldes 2012. aasta sama ajaga 4%.
Euroopa Liidu 28 riigist 15 on ehitusturu põhja läbinud. Viimaste hulgast kümnes õnnestus ehitusmahtusid 1–2 aastat kasvatada, kuid 2012. aastal hakkasid ehitusmahud jälle vähenema. Viis ülejäänut (Eesti, Läti, Austria, Rumeenia ja Rootsi) liiguvad aga praeguseni tasapisi tõusuteel. Majanduskriisi eelsele tasemele tagasi ei ole 2013. aastal jõudnud veel ükski EL-i riik.
Ehitushindade muutust vaadates paistab silma Balti riikide heitlikkus ja Soome oskus ajada asju tasa ja targu. Kui Baltimaades dikteerivad ehitushindu põhiliselt tööjõukulud, siis Soomes kasvavad hinnad pigem ehitusmaterjalide hinnatõusu tagajärjel. Suurim hinnatõus ehitusturul jääb kõigis neis riikides 2007. ja hinnalangus 2009. aastasse. Praeguseks on ehitushinnad Eestis taas majanduskriisi eelsel tasemel, Lätil ja Leedul on veel kasvuruumi. Soomes jääb aastane hinnatõus alates 2010. aastast keskmiselt vahemikku 1,1–3,3%.
EL-is tervikuna on ehitushinnad stabiilselt tõusnud. Suurim aastane kasv (4,4–4,7%) jääb perioodi 2006–2008. Aastatel 2009–2012 kasvasid hinnad keskmiselt 0,7–2,9%. Hinnatõus jätkus ka 2013. aasta alguses, tingituna põhiliselt tööjõukulude kasvust, ning ulatus 0,7%-ni võrreldes 2012. aasta esimese poolega. Samas on hinnatõus liikmesriigiti ühtlustunud.
Euroopa ehitusturul tegutsevad peamiselt väikeettevõtted
Nii nagu Eesti ehitusturgu, iseloomustab ka EL-i ehitusturgu tervikuna mikro- ja väikeettevõtete (alla 50 hõivatu) suur hulk ja tegutsemine koduturul. 2011. aastal tegutses EL-i riikides 2,7 miljonit ehitusettevõtet 11,2 miljoni hõivatuga. Ettevõttes oli keskmiselt neli hõivatut ja ettevõtted jäid kõikides maades järjest väiksemaks. Keskmisest suuremad ehitusettevõtted tegutsevad Luksemburgis (14 hõivatut ettevõtte kohta), Lätis, Austrias, Bulgaarias ja Rumeenias (8–10 hõivatut), väikseimad aga Iirimaal ja Slovakkias – 2011. aastal keskmiselt kaks hõivatut ettevõtte kohta.
Balti riikide osatähtsus EL-i ehitusturul on marginaalne. Balti riigid annavad EL-i ehitusturust igaüks 0,1–0,2%, Soome 1,8%. Suurimad ehitajad Euroopas on Prantsusmaa (18% EL-i ehitusmahust), Itaalia ja Suurbritannia (mõlemad 14%), ning Saksamaa (12%).
Ettevõtjate ja tarbijate kindlustunnet üldistav majandususaldusindeks liigub Euroopas endiselt allpool ajaloolist keskmist, olles oma madalaimast punktist – 2012. aastal 87,0 – tõusnud 2013. aasta augustiks 98,2-ni (ajalooline keskmine = 100).
Eesti majandususaldusindeksit, mis liigub alates 2010. aasta maist ülalpool ajaloolist keskmist, hoiavad seal teeninduse ja jaekaubanduse hea käekäik. Kui viimane suurem tarbijate rahulolu näit jääb aastatesse 2005–2007, siis ehitajad tundsid end kindlalt ka alates 2011. aasta keskpaigast kuni 2013. aasta alguseni. Ehitusettevõtjate kindlustunde vähenemise taga 2013. aastal on peale tagasihoidlike esimese poolaasta tulemuste ka varasemast pessimistlikumad kasvuväljavaated.
Merike Sinisaar,
juhtivstatistik-metoodik,
Statistikaamet
