Majanduslikku kindlustunnet suurendab töötuse taandumine
Euroala agregeeritud majandusliku kindlustunde indikaator on viimastel kuudel jõudsalt kosunud ning jõudnud kõrgeimale tasemele alates 2011. aastast. Suurtest euroala riikidest on ehk üllatuslikult tõusnud majanduskindlus kõige enam Prantsusmaal.
Ennekõike on paranenud just tavaliste prantsuse majapidamiste usk majanduse tulevikku, seda hoolimata asjaolust, et riigi majanduskasv kvartaalses võrdluses eelmise aasta keskel sisuliselt peatus. Euroalast välja jäävatest suurriikidest on majanduskindlus tugevnenud kõigele vaatamata ka Suurbritannias.
Inimeste kindlustunde tugevnemist võimaldab parem olukord tööturul. Novembri seisuga oli töötuse määr euroalal langenud 9,8%, mis on 0,7% madalam tase kui samal ajal aasta eest. Euroala sees on erinevused mõistagi suured.
Töötuse alanemine on viimastel kvartalitel olnud kiireim Hispaanias, kus see on langenud esmakordselt pärast 2010. aastat alla 20% taseme. Ka Saksamaal on töötus vähenenud, kuid seal on tegemist hoopis teiste suurusjärkudega – 2015. aasta novembri 4,5% asemel oli eelmise aasta novembris tööta 4,1% Saksamaa tööjõust.
Kahanemine on sellegipoolest muljetavaldav, kuna pagulaskriisist tingitud immigratsiooni tõttu on tööjõu hulk suurenenud ennekõike inimeste arvelt, kellel on töö leidmine puuduliku keeleoskuse ja hariduse tõttu raskendatud.
Erandina on suurtest euroriikidest töötus kasvanud Itaalias – pea 12%-ni. Koos tööturu tugevnemisega on kiirenenud ka palgakasv, mis on küündinud eriti kõrgele just madalama palgatasemega Ida-Euroopa riikides. Samas suurenesid eelmise aasta kolmandas kvartalis tööjõukulud ligi 3% ka Saksamaal ja Rootsis, kus vaba tööjõudu selgelt napib, mistõttu on töötajatel palgaläbirääkimistel tugev positsioon.
Lisaks paremale olukorrale tööturul on inimeste majandusliku heaolu suurenemist soosinud ka jätkuvalt madal inflatsioon. Kuigi euroala keskmine inflatsioon tõusis 2016. aastal detsembriks juba 1,1%-ni, jäi aasta keskmine hinnatõus sellele märkimisväärselt alla. Et 2017. aastal on oodata inflatsiooni kiirenemist, tulenevalt energiahindade stabiliseerumisest, siis on kasvanud majapidamiste huvi sooritada suuremad ostud enne oodatavat hinnatõusu.
SEB prognoosi kohaselt jääb euroala inflatsioon sellel aastal sarnaselt detsembrile 1,1% tasemele.
Saksamaa tööstustoodang on saavutanud majanduskriisieelse taseme
Ärikeskkonna paranemist tajuvad ka ettevõtted. Sarnaselt Euroopa Komisjoni majanduskindluse indikaatoriga on kõrgeimale tasemele alates 2011. aastast tõusnud ka Markit’i ostujuhtide indeks, mis võtab arvesse uute tellimuste hulka, töötajate värbamist, laovarude hulka jms. Tõusu taga on suuresti olnud Saksamaa võimas tööstussektor, väljaspool euroala on tase äärmiselt kõrgele tõusnud ka Suurbritannias.
Tõusuteel on ka tööstustoodang. Eelmisel aastal saavutas euroala tööstustoodang viimase kaheksa aasta kõrgeima taseme. Sarnaselt töötuse määraga on ka siin riikidevahelised erinevused suured. Märgilist tähendust omab asjaolu, et Saksamaal on tööstustoodang jõudnud tagasi majanduskriisieelsele tasemele, samas kui teistes suurtes euroala riikides ollakse 2008. aasta tipust veel väga kaugel. Saksamaa niigi tugevat tööstussektorit on toetanud euro nõrgenemine teiste valuutade suhtes, mis muudab niigi konkurentsivõimelised Saksa kaubad ka suhteliselt soodsaks. Eeltoodu mõjul ulatus Saksamaa jooksevkonto ülejääk 2016. aastal esialgsel hinnangul ligi 280 miljardi euroni.
Kõige kiiremini kasvavaks majandusharuks Euroopas on siiski teenindussektor. Püsihindades mõõdetuna kasvas nõudlus erinevate teenuste järele eelmisel aastal enam kui 4% nii euroalasse kuuluvates riikides kui Euroopa liidus laiemalt.
Euroopa majanduse nõrgim koht asub Itaalias
Kui mujal Euroopas liigub majandus pigem optimistlikus suunas, siis erandiks on siin Itaalia. Itaalia avaliku sektori võlatase ületab riigi aastast sisemajanduse kogutoodangut ligi kolmandiku võrra. Seejuures kipub võla juurdekasvutempo ületama SKP kasvu.
Hinnanguliselt ei küündinud Itaalia majanduskasv 2016. aastal isegi protsendini. Lisaks paigalseisus majandusele kummitavad Itaaliat ka suured probleemid pangandussektoris. Kõrge töötuse ja aeglase majanduskasvu tõttu on Itaalia pankades kuhjunud suur hulk võlgades laene, mis piirab kapitali kättesaadavust ka nende inimeste ja ettevõtete jaoks, kes tegelikult võetud kohustusi täita ja laenuraha abil uut lisandväärtust luua suudaksid.
Täiendavaks murekohaks on Itaalia jaoks n.-ö „nõrk institutsionaalne raamistik“ – vohav bürokraatia, ülereguleeritud turg, aeglane õigusemõistmine ning asjaajamine. Kuigi reformide vajadust mõistetakse, takistab nende läbiviimist keeruline poliitiline olukord. Iga samm riigi reformimiseks mõjutab mõnda huvigruppi, kelle jaoks olukorra muutumatuna püsimine on kasulik.
Iga pahameeleilmingut on aga varmad ära kasutama riigis niigi suurt populaarsust nautivad populistlikud erakonnad. Nii on jõutud tupikusse – majanduse käimalükkamiseks vajatakse olulisi reforme, kuid puudub poliitiline krediit, et vajalikke otsuseid läbi suruda. Kuni jätkub Euroopa Keskpanga võlakirjaostuprogramm, ei ole suurema kriisi puhkemist karta. Samas on raske näha ka realistlikke lahendusi, mis riigi olukorda lähiaastail leevendada suudaksid.
Seetõttu jääb Itaalia veskikiviks Euroopa majanduse kaelas ka edaspidi.
