Võttes aluseks majanduskasvu kolm põhialust: 1. Sisenemine uutele turgudele; 2. Uute toodete/teenuste arendamine; 3. Efektiivsuse, pädevuse ja kompetentsi kasv, tekib küsimus, kas ja kui palju me selleks reaalselt valmis oleme? Kas me tegelikult oleme suutelised keskmiste ja väike ettevõtete tasemel neid kasvualuseid rakendama? Hetkel on majanduskasvu allikaks käputäie ettevõtete ekspordinäitajad kuid keskmine ettevõtja on veel üsna ettevaatlik ega ole valmis tegema suuri muudatusi ettevõtte arengu heaks.

Lugedes Ernst & Young´i uuringuraportit European Fraud Survey 2011 selgub, et ligi 64% uuringule vastanutest on ikka veel skeptilised järgneva 12 kuu majanduskasvu osas. Kuigi tagantjärgi vaadates kartsime me hullemat on ikkagi väga paljudel ettevõtetel raskused kulude juhtimisel ja käibenumbrite säilitamisel. Samas raportis on välja toodud ka võrdluseks 2009. aasta küsitluse numbrid ja õnneks on käesolevaks hetkeks siiski enamus vastanutest optimistlikumad (nägemus võimalikest finantsraskustest: 2009 – 51%, 2011- 27%) kuid tunnistavad, et nad ei ole suutnud vajalikul määral kärpida oma kulusid, mis on teinud lühiajaliste kohustuste teenindamise väga keeruliseks.

Kui võtta aluseks avalikult välja käidud idee riigisektori kulude külmutamisest järgmiseks kaheks aastaks, siis täpselt samasugust lähenemist näevad ette ka paljud uuringus osalenud ettevõtjad, kes jätkavad kulude vähendamist. Üks huvitav noot jäi selles küsitluses kõlama, et töötajad ja nende palk on ühed viimased, kus võimalike kärpeid ette nähakse. See on kindlasti positiivne sõnum töötajatele, et võimalik koondamisoht võib selleks korraks möödas olla. Aga ikkagi jääb üles risk, kas kokkuhoiu meetmed unustatakse kui nähakse tulevikus suurt majanduskasvu ja möödunud majanduslangusest ei ole suudetud teha järeldusi, mis aitaks maandada riske ja valmistaks ette järgmise majandusmulli lõhkemise ees. Pigem ongi kõige suurem mure mõttetute juhtimiskulude taas tekkimine, mida majandussurutise ajal suudeti vähendada ja, et kas käesoleval hetkel suudavad ettevõtjad sellist kulumudelit järgida ning oma ressursid suunata tootearendusse ning töötajate koolitamisele, mitte uhkete sõiduautode ostmisele.

Ametiühingud on viimasel ajal üsna aktiivselt astunud välja seisukohtadega, et riik peaks midagi ette võtma alampalga määraga. Võib nõustuda, et alampalga määr ongi väga madal, kuid esimeste taastumismärkide ilmnemisel ei  oleks mõistlik hakata kohe alampalgamäära tõstma. Selline samm tõstab ka ettevõtjate maksukoormust, mis omakorda teeb raskemaks ettevõtete olukorra majanduslangusest väljatulemisel. Enne sellise sammu tegemist võiks riik ja ettevõtlus veel mõne aja omale „rasva nahavahele“ kasvatada. Tähelepanu võiks pöörata eelpool mainitud kolmele majanduskasvu alusele ning kuidas viia riigi töötajaskond sellisele tasemele, et miinimumpalga saajaid oleks vähem.

Lõpetuseks tahaks kutsuda üles olema konservatiivne ja tegema kaalutletud juhtimisotsuseid ning ei tohiks lasta ennast uinutada planeeritud suuremast majanduskasvust!