Raport viitab, et kui jätkata omavalitsuste praeguse rahastamismudeliga, võivad mitmesugused võimekuslõhed omavalitsuste vahel kanduda üle ka haldusreformi järgsesse olukorda. Analüüs näitab, et praegusel viisil tasandusfondi kaudu raha ümberjagamisega ei suudeta omavalitsuste rahalisi võimalusi mõistlikul määral ühtlustada, tasandusfondis arvestatavate kulude tasakaal põhineb omavalitsuste sajandivahetuse kuludel, ei arvesta piirkondlikke eripärasid ega investeeringuvajadusi. Tugevam mõju ühtlasemate võimaluste loomisele võib aga olla sellel, kui reformida osaliselt omavalitsuse peamise tuluallika – üksikisiku tulumaksu – jagamise alused, mis on rahandusministeeriumis ka arutusel olnud. Selle lahenduse puhul ei väheneks ühegi omavalitsuse raha, sest tulude ühtlustamine omavalitsuste vahel toimuks järk-järgult tulumaksu kasvu arvelt.
Kuigi riik peab omavalitsustele hüvitama riiklike ülesannete täitmisega seotud kulud, ei ole seda osade ülesannete puhul siiani tehtud. Kui riiklike ülesannete kulu omavalitsustele ei hüvitata, avaldab see mõju ka teistele ülesannetele, sest omavalitsustel tuleb riiklike ülesannete kulud teha enda ülesannete täitmise arvelt. Paljud omavalitsused on asunud vabatahtlikult täitma riigi ülesandeid, mille järele on inimestel suur vajadus, kuid mida riik ise ei suuda üle Eesti rahuldaval tasemel täita. Kuna omavalitsused pole selle eest riigilt hüvitist saanud, on nad pidanud nõudma seda kohtu kaudu. On juhtumeid, kui kohus on riikliku ülesande täitmise eest mõnele omavalitsusele raha välja mõistnud, kuid riik ei ole ülejäänud omavalitsustele sarnaseid kulusid vabatahtlikult tasunud, vaid jätkab aega ja raha kulutavat kohtuteed. Üks sellise olukorra põhjuseid seisneb selles, et omavalitsuste ülesandeid ei ole siiani analüüsitud viisil, et kõik riiklikud ülesanded välja selgitada
Praegu ei ole ei vabariigi valitsus ega riigikogu veel otsustanud, millised hakkavad täpselt olema omavalitsuste ülesanded ja kuidas neid edaspidi rahastatakse.
Riigikontrolli ülevaate peamised järeldused on järgmised:
- Omavalitsustele ühtsetel põhimõtetel jagatav raha, mille kasutamise üle saab omavalitsus vabalt otsustada ja mis ei ole seotud kindla otstarbega ehk põhitulu, jaguneb elaniku kohta arvestatuna omavalitsuste vahel ebaühtlaselt.
- Raha jagamise põhimõtete tõttu on väikesel osal omavalitsustest (37 KOVi ehk 17%) elaniku kohta keskmisest suurem põhitulu, valdava osa omavalitsuste põhitulu elaniku kohta jääb keskmist allapoole (176 KOVi ehk 83%).
- Rahalised võimalused elaniku kohta on keskmisest suurema põhituluga omavalitsustel peaaegu poole suuremad (45%) kui ülejäänud omavalitsustel.
- Kulutused elaniku kohta on keskmisest suurema põhituluga omavalitsustel ligi viiendiku võrra suuremad kui ülejäänud omavalitsustel.
- Eeldusel, et pärast haldusreformi rahastatakse omavalitsusi sarnaselt praegusega, jääb lõhe omavalitsuste rahaliste võimaluste vahel endiselt suureks ka uutes omavalitsustes. Näiteks oleks omavalitsuste investeerimisvõimekus keskmisest suurema põhituluga omavalitsustel ca kolm korda suurem.
Riigikontroll korraldas ülevaate koostamise käigus küsitluse kohalike omavalitsuste seas, uurides nende arvamust omavalitsuste rahastamise probleemide ja ootuste kohta. Selgus, et
- enamik omavalitsusi ei ole rahul omavalitsuste rahastamise üle peetavate läbirääkimistega riigi ja omavalitsuste esindajate vahel;
- omavalitsused sooviks, et neil oleks rohkem raha. Eelkõige soovitakse lisaraha kohalike teede ja hariduse jaoks. Need on samas valdkonnad, mida riik on kõige enam toetanud, kuid milleks antav raha on piiratud kindla kasutusotstarbega. Selline seos võib viidata asjaolule, et sihtotstarbeline toetus võtab omavalitsustelt ära võimaluse oma raha paindlikult kasutada ega motiveeri toetusele oma tulust juurde panustama;
- kõige rohkem soovivad raha juurde keskmisest suurema põhituluga omavalitsused, kelle arvates ei jätku neil raha kõigi kohustuslike ülesannete täitmiseks. Kui kõrvutada summat, mida suurema põhituluga omavalitsuste hinnangul vajatakse juurde, et täita kohustuslikke ülesandeid, selle rahasummaga, mida nad keskmiselt kulutavad vabatahtlike ülesannete täitmisele, selgub, et viimane kataks ära enamiku rahavajaduse;
- rahastamise korralduse muutmise osas olid omavalitsused erinevatel seisukohtadel –üksiksiku tulumaksu jaotamist piirkonniti erinevalt pooldas enamik omavalitsusi. Tulumaksu jaotamist inimese töö- ja elukoha või mitme elukoha omavalitsuse vahel pooldasid vaid vähesed. Tasandusfondist raha jaotamise põhimõtteid sooviks muuta üle poolte omavalitsuste – sooviti, et tasandusfond arvestaks ääremaaliste omavalitsuste ning omavalitsuste tegeliku kuluvajadusega. Toetusfondi ümberkorraldamist nii, et see raha jagataks omavalitsustele tulumaksu ja tasandusfondi kaudu, toetas vaid pisut rohkem kui kolmandik omavalitsusi, sest kardetakse raha vähenemist. Omavalitsuste eelarvesse laekuva maamaksu põhimõtete muutmise suhtes on omavalitsused vastakatel seisukohtadel – ca pooled omavalitsused muudaks selle kohalikuks maksuks ja asendaks elamumaale ettenähtud riiklikud soodustused kohalikega.
