Kolhoosid on asendunud moodsate suurfarmide ja tööstuskaubastud supermarketitega. Ühiskonna ja majanduse totaalne muutumine on nõudnud suurt kohandumist ka Eesti inimestelt, kuid tänane madal tööpuudus kinnitab, et oleme sellega suhteliselt hästi toime tulnud. Kuid kui erinevad Eesti majandus ja tööturg 25 aastat tagasi tänapäevaga võrreldes siiski olid?
Põllumajandussektori hääbumine
Kõige silmapaistvam muutus Eesti majanduse struktuuris on loomulikult põllumajandussektori tähtsuse hääbumine tööandjana. Kui 1991. aastal andis taime- ja loomakasvatus tööd 15% Eesti töötavast elanikkonnast, siis 2015. aastaks oli see vähenenud napi 2,6%-ni. Arvuliselt mõõdetuna töötas toona põllumajanduse alal 123 000 inimest tänase vähem kui 17 000 asemel.
Seejuures on tähelepanuväärne, et hoolimata tohutust langusest töötajate arvus, on mitmete põllumajandus-saaduste toodang hoopis suurenenud. Kuigi 25 aasta jooksul on kahtlemata arenenud ka põllumajanduses kasutatav tehnika, siis ei saa just öelda, et toimunut selgitaks tehnoloogiline revolutsioon. Pigem räägib töötajate arvu drastiline vähenemine tohutust ebaefektiivsusest, mis tollast põllumajandust iseloomustas.
Kui palju maksaks tänases kapitalistlikus ühiskonnas pakk piima või leivapäts, kuid selle valmimisse panustaks seitse korda rohkem töötajaid? Elule maapiirkondades mõjus põllumajanduse efektiivistumine muidugi negatiivselt, sest töökoha otsinguil, pidid paljud kodukohast lahkuma. Kõige selgemalt peegeldub see muutus Harjumaa rahvastiku juurdekasvus. Kui 1991. aastal elas Harjumaal 39% Eesti elanikkonnast, siis 2016. aastal oli see osakaal tõusnud 44%-ni.
Suured muutused tööstuses
Oluliselt on vähenenud ka tööstuse tähtsus tööandjana. Kui 1991. aastal oli töötlevas tööstuses hõivatud 25% kõigist tööga hõivatutest, siis 2015. aastal 19%. Liiduülene plaanimajandus võimaldas Eestis tegutseda hiiglaslikel tehastel, mis kapitalistliku korra ajal ei osutunud enam jätkusuutlikuks ning pankrotistusid. Konkreetsetest tööstussektoritest on enim kahanenud tekstiili- ja rõivatööstuse tähtsus. 1991. aastal andis see valdkond koos nahatööstusega tööd enam kui 42 000 inimesele ehk 5% hõivatutest. 2015. aastal oli töötajate arv neis sektoreis kahanenud alla 14 000, mis koguhõivest moodustab vaevu 2%.
Märkimisväärselt on vähenenud veel ka näiteks toiduainetööstuse ning mäe- ja õlitööstuse olulisus tööandjana. Üllatavalt on töötleva tööstuse alla kuuluvatest harudest minetanud tähtsust ka elektroonikatööstus. Kuigi selles valdkonnas tegutseb tänapäeval Eesti suurim eksportöör, siis suutsid tehased nagu Punane RET, anda tööd veelgi suuremale hulgale inimestele.
Siiski leidub ka tööstusharusid, mis on edu saavutanud just uuel Eesti ajal. Kui 1991. aastal töötas puidutööstuses vaid 6600 inimest, siis eelmisel aastal ligines töötajate arv seal juba 20 000-le. Seejuures on tegemist sektoriga, millel on väga hästi läinud ka viimaste aegade madala majanduskasvu tingimustes.
Eelmisel aastal andis puidutööstus juba 2,5% kogu Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Kui puidusektorit võib metsarohkuse tõttu pidada Eesti loomulikuks konkurentsieeliseks, siis on iseseisvusajal läinud väga hästi ka sektoril, mille toorainet Eestis peamiselt muinasajal kaevandati – metallitööstusel. Mitmed Eesti ettevõtted on suurte metallkonstruktsioonide tootmises leidnud oma nišši ja selle varal on töötajate arv sektoris kasvanud 1991. aasta 6500-lt 10 000 võrra suuremaks.
Sellegipoolest hõivatute arvu vähenemine töötlevas tööstuses tulevikus suure tõenäosusega jätkub. Arenenud riikide mõistes on 19% suurune tööstustööliste osakaal endiselt kõrge. Võrdluseks on üsna tööstuskeskses Soomes töötlevas tööstuses hõivatud vaid 13% töötajatest. Euroopa Liidu 28 liikmesriigis on vastav osakaal keskmiselt 15%.
Teenindussektoril on arengupotentsiaali
Suurim võitja on töötajate arvu poolest olnud 25 aasta jooksul mõistagi teenindussektor. Hulgi- ja jaemüügi alal hõivatute osakaal on 25 aasta jooksul kasvanud 8%-lt 13%-le, majutuse ja toitlustuse alal vähem – 2,6%-lt 4,1%-le.
Pea kolmekordistunud on hõivatute osatähtsus info- ja side alal. Tugev on kasv olnud kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses, mille alla kuuluvad mitmed kõrget kvalifikatsiooni nõudvad teenused nagu näiteks advokaadi-, inseneri- ja reklaamibürood. Kui 1991. aastal töötas sellistel valgekraelistel ametikohtadel 2,4% töötajatest, siis nüüd 4%. Hõive osakaal on kasvanud peaaegu kõigis teistes teenindussektori harudes. Ainsaks erandiks on siin veonduse ja laonduse tegevusala, kus hõivatute osatähtsus on mõnevõrra vähenenud.
Tinglikult võib öelda, et suurenenud on ka kodanike nõudlus nii-öelda valitsemisteenuse järele – 25 aasta jooksul on kahekordistunud avalikus teenistuses või riigikaitses tööd leidnute osatähtsus koguhõives. Kaasajal on oluliselt suurem osakaal töötajaskonnast hõivatud ka kahes teises harus, mida valdavalt rahastatakse riigieelarvest – tervishoid ja haridus. Tervishoiu ja sotsiaalhoolekande valdkonnas töötas 1991. aastal 4,4% hõivatutest, 2015. aastal 6,1% hõivatutest. Haridusvaldkonnas töötavate inimeste osatähtsus on tõusnud 7,9%-ltkoguni 9,5%-le – tööstuse ja kaubanduse järel on tegemist töötajate arvult kolmanda tegevusalaga Eestis!
Sarnaselt kunagiste arengutega põllumajanduses tundub siin olevat ruumi efektiivsuse kasvuks. Kui Eestit taas Soomega võrrelda, siis maailma ühe parima haridussüsteemi poolest tunnustust pälvinud riigis tegutseb haridusvaldkonnas vaid 7% tööga hõivatutest.
Teenindussektori, seejuures eriti kõrge lisandväärtusega harude, kasvuks on Eestis veel tublisti ruumi. Eelpool nimetatud ja mitmeid hästi tasustatud ametikohti hõlmaval tegevusalal – kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus – on jõukamates Euroopa riikides hõivatud 7-8% kõigist töötajatest. Selleni jõudmine on väikese siseturuga riigis loomulikult keeruline protsess, kuid ka juba täna kerkivad Skandinaavias eestlaste projekteeritud puitmajad.
Muutused majanduse struktuuris on olnud loomulikud
Kokkuvõtvalt võib öelda, et 25 aasta jooksul toimunud muutused majanduses ja tööturul on olnud loomulikud ja viinud meid lähemale arenenud riikidele. Kui vahel kiputakse endiseid riigijuhte süüdistamas Eesti põllumajanduse või tööstuse hävitamises, siis suurte turujõudude vastu ei saa ka kõige vägevam valitsus.
Järgmise 25 aasta võtmeküsimus saab olema, millised sektorid tõusevad tänaste liidrite kõrvale. Eestis on tugev puidutööstus ja edukad on olnud ka metalltoodete ja mööblitootjad. Samas on tegemist traditsiooniliste tööstusharudega, kus lisandväärtuse suurendamisel on piirid. Et kasvatada Eesti jõukust, peaksid nende kõrvale tõusma harud, mis suudavad oma tooteid ja töötunde müüa rahvusvahelisel turul oluliselt kallimalt.
