Majandusvabaduse indeks koosneb 12 alamindeksist. Ehkki koondarvestuses on Eesti nii Rootsist (19.) kui ka Soomest (20.) eespool, jääme mitme näitajaga Põhjamaadele siiski alla. Seejuures paistab silma, et meil on nõrgemad just sellised näitajad, mille puhul ilmneb tugevam korrelatsioon elatustasemega. Soomes on lihtsam turule siseneda, eraomand paremini kaitstud ja valitsus läbipaistvam – korrelatsioonianalüüs näitab, et need tegurid on elatustasemega tugevalt seotud. Meil on aga maksukoormus madalam, riik õhem, tööturg paindlikum ja eelarvepoliitika konservatiivsem.
Seost majandusvabaduse alamindeksite ja elatustaseme vahel illustreerib järgmine joonis.
Jooniselt nähtub, et kõige tugevamalt on riikide jõukusega seotud tegurid, mida sageli seostatakse vaba turumajanduse ja majandusliku liberalismiga. Need on eraomandi kaitse, ettevõtlusvabadus ehk ettevõtte asutamise ja turule sisenemise lihtsus, läbipaistev ehk korruptsioonivaba valitsus, vabakaubandus, rahastamisvabadus ja tõhus õigussüsteem. Kui sama analüüsi korrata mõne teise aasta andmetega, on alamindeksite järjestus veidi erinev, aga suures pildis tulemus ei muutu.
Majandusvabadus ei tähenda reeglite puudumist. Et ettevõtted saaksid omavahel vabalt lepinguid sõlmida ja neid ka jõustada, on tarvis kohtuid, mis aitavad lahendada vaidlusi, kui äri läheb hapuks. Kui kohus on otsuse teinud, on vahel tarvis ka sundi, mis oma olemuselt ei ole vaba, ent on vajalik vabaduse säilitamiseks.
Vabaduse eest tuleb ka maksta. Politsei, kohtusüsteem jne on kallid. Paljusid majandusvabadusi on võimalik maksurahaga suurendada, seetõttu võetakse seetõttu majandusvabadusindeksis arvesse ka maksukoormuse ja eelarve jätkusuutlikkusega seotud näitajaid. Vastutustundetu eelarvepoliitika korral ei pruugi riik pikas perspektiivis suuta majandusvabadust säilitada. Samas ei oma eelarve vastutustundlikkuse ega õhukese riigiga seotud näitajad kuigi tugevat seost riigi jõukusega.
Jõuka riigi eelduseks näivad seega olevat tugevad institutsioonid. Olgu siiski öeldud, et edukate riikidega sarnaste institutsioonide ehitamine ei kindlusta rikkaks saamist. Me ei tea, kas ja kuivõrd tuleneb riigi jõukus tugevatest institutsioonidest või on institutsioonid tugevad tänu sellele, et riigil on olnud raha neid arendada. Protektsionistlikke, korruptiivseid ja eraomandit piiravaid riike on kõrge elatustasemega riikide seas ikkagi vähe. Nii et tõenäoliselt on tugevatel institutsioonidel siiski riigi jõukuses oma osa ja majanduslik liberalism võib olla tee heaolule.
Allolevatel joonistel on Eesti näitajaid võrreldud Soome ja Leeduga. Rombid tähistavad erinevaid majandusvabaduse alamindekseid. Üle nulli väärtus vertikaalskaalal tähendab, et Eesti on võrdlusriigist paremal kohal. Võrreldes Soomega on Eesti kõrgemal kohal alamindeksites, millel on nõrgem seos elatustasemega, näiteks väike avaliku sektori kulutuste osakaal SKPst. Leedust (samuti Lätist) seevastu on Eesti elatustasemega tugevamini seotud valdkondades üldiselt eespool.
Palju on räägitud, et Eesti võiks võtta eeskuju Singapurist, mille edu korrata on siiski üsna keeruline. Soome ja Rootsi on aga meile oluliselt lähemal ja ka neilt on meil palju õppida. Kui koondindeks koostada vaid kuue kõige tugevamini elatustasemega seotud majandusvabaduse alamindeksi põhjal, oleksid Soome ja Rootsi vastavalt viiendal ja kuuendal, Eesti aga 21. kohal.
Ehkki Skandinaavia maid seostatakse sageli paksu riigi ja koormava sotsiaalsüsteemiga, on need riigid ühtlasi väga suure turuvabadusega, mis tagab kõrge heaolu. Majanduslik edu võimaldab ülal pidada ka heldet sotsiaalsüsteemi. Seega tasuks meil majandusvabaduses eeskuju võtta eelkõige Põhjamaadest.
Allikas: Eesti Pank
