USA kui maailmamajanduse majakas
Esmalt tasub muidugi ära öelda, et Eesti majandusel ei saa minna oluliselt teistmoodi, kui läheb meie kaubanduspartneritel ja ülejäänud maailmal. Kui globaalne kasvutsükkel ühel päeval pöördub, siis riiki, kelle SKT-st annab eksport ligi 80%, puudutab see kindlasti. Ülejäänud maailm kiikab täna aga pingsalt USA poole, keda maailmamajanduse majakaks peetakse ja kus praegune kasvutsükkel kõige kauem on kestnud. Järgmise aasta suvel peaks seal täituma pikima kestusega majanduskasvu periood pärast II maailmasõda. Arvestades USA-s aset leidnud maksukärpeid ja heldet eelarvepoliitikat, samuti tööturu tugevust, tundub, et uus kestusrekord ka saavutatakse. Ebakindlus aktsiaturul on küll selgelt suurenenud, kuid reaalmajandust ei tohiks see kuigivõrd kõigutada.
Omaette küsimus on, mis juhtub pärast seda, kui Trumpi kulutamistuhin lõppeb ja ka USA tööturu vabad ressursid täielikult ammenduvad. Seetõttu vaadatakse 2020. aastat juba üsna skeptilisel pilgul. Majanduskriisi ennustamine on teatavasti tänamatu töö, kuid New Yorki föderaalreserv on mõned aastad käitanud „majanduskriisi tõenäosusindeksit“, mis olemuselt baseerub lühi- ja pikaajaliste võlakirjade intressimäärade erinevusel. Viimase põhimõte lähtub sellest, et laenates raha pikemaks perioodiks, peaks selle intressimäär olema ebamäärase tuleviku tõttu kõrgem kui lühiajalistel laenudel. Kui need intressimäärad võrdsustuvad, siis võib lähitulevikus ees oodata midagi koledat. Praeguseks on nimetatud indikaator jõudnud oma ajaloo kõrgeimale tasemele, ennustades 2019. aasta septembriks 15% majanduskriisi tõenäosust.
Eesti jälgib Euroopat, Euroopa Itaaliat
Et väga suur osa Eesti majandusest sõltub ekspordist ja sellest omakorda valdav osa läheb Euroopasse, huvitab meid muidugi kõige enam kodusel kontinendil toimuv. Kuigi enamjaolt liiguvad USA ja Euroopa majandused sarnases rütmis, õnnestus näiteks 2011. aastal Euroopal endale liiga varaste intressitõusudega ka kõrvalise abita jalga tulistada ja nii majandus langusesse pöörata. Seetõttu ei saa öelda, et majanduspilt Euroopas USA-ga võrreldes vähem muret valmistaks. Euroopa olukorra muudab keerukaks ühtse rahaühiku kasutamine väga erinevas seisus majandusega riikides. Saksamaal on lisakäsi vajavatel ettevõtetel töötajaid leida sisuliselt võimatu ja kiirenemas on ka palgakasv. Seetõttu ollakse keskpanga intressitõusudeks juba ammu valmis. Samal ajal peab keskpanga rahapoliitika sobima ka Itaaliale, mille majanduskasv pendeldab 1% kandis ja riigivõlg küündib 190 miljardi euroni. Just Itaaliast on täna kujunenud Euroopa suurim murelaps. Olematu majanduskasvu ja võlgade kõrval on võrrandisse lisandunud populistide võimuletulek, kes leiavad, et riik on liigse kulutamise asemel hoopis liialt kitsi olnud. Lapsesuudest poliitikud on nüüd aga omal nahal õppimas, milline võim on nende sõnadel. Lubades suuremaid kulutusi, karistab finantsturg neid kohe kõrgema laenuintressiga ja lubatud raha rahvale kulub hoopis laenude refinantseerimisele. Nii on erinevus Saksamaa ja Itaalia 10-aastaste võlakirjade intressimääras kärisenud lühikese ajaga 1,3%-lt 3%-ni.
Eesti majanduse seis on eelmise buumiga võrreldes oluliselt tugevam
Vaadates kodumaal toimuvat, räägitakse ka siin aina enam „kõrbelõhnast“ majanduses. Statistikat vaadates oleme eelmist majandusbuumi ilmestanud numbritest küll veel kaugel. Toonast majandust iseloomustas ülikiire kasv odava laenuraha arvelt, täna on olukord aga suisa vastupidine. Kui 2007. aastal oli Eesti jooksevkonto 2,5 miljardi euroga miinuses, siis nüüd laename ise välismaale rohkem, kui sealt vastu saame – mullu oli jooksevkonto ülejäägis koguni 725 miljoni euroga. Eraisikute hoiused pankades, mis 2008. aastal jäid võetud kohustustele alla enam kui kaks korda, ulatuvad täna 85%-ni kogu laenuportfellist. Samuti ei ole kuidagi võrreldav majapidamiste teenitava tulu ja tehtavate kulutuste suhe.
Kriisieelse aja hõngu võib enam leida tööturult ja kinnisvarasektorist. Näiteks tööhõive on eelmise majandusbuumi aegsest tipust palju kõrgemgi. Kõigist 15-74-aastastest käis 2007. aastal tööl 63%, nüüdseks on see näitaja jõudnud ligi 68%-ni. Samas püsib töötuse määr buumiaegsest tasemest endiselt kõrgemal, samuti oli 2007-2008. aastal täitmata palju enam ametikohti. Palgakasvust rääkides tavatseme täna rõhutada, et see on väga kiire – viimase kolme aasta jooksul on keskmine brutopalk suurenenud 22%. 2007. aastal saavutati samasugune palgatõus aastaga!
Mis puudutab kinnisvaraturgu, siis ehitusmahtude poolest tuleb tänavune number ilmselt buumiajast kõrgemgi. Kuigi sellele leiab mitmeid objektiivseid põhjuseid – demograafia, tööturg, riiklikud investeeringud – , on samas selge, et pikaajaliselt ei ole see tase jätkusuutlik. Vaadates kinnisvara hinnataset suhtes palkadega, on buumist rääkida raske: 2007. aastal kulus ühe m2 korteri ostmiseks 1,6 keskmist brutopalka, täna jääb keskmine ruutmeetrihind brutopalgale allagi. Küll on ehitussektoris toimuv selgelt üks peamistest spetsiifiliselt Eesti majanduskeskkonda puudutavatest riskidest. Ettevaates on oodata nii elamuehituse kui riiklike investeeringute vähenemist, mis mõjutab nii sektori hõivet kui majandustulemusi.
Lõpetuseks – kui kõik majandussüsteemi osapooled kriisi saabumisse usuvad ja vastavalt ka käituvad, siis käes ta ongi. Maailmamajanduse külge seotud Eestil on selles protsessis küll pigem pealtvaataja roll. Positiivse poole pealt seisab siinne majandus täna oluliselt tugevamatel jalgadel kui aastal 2008. Seetõttu võime ehk loota, et kui majandus langusesse pöördub, elame kriisi üle veidi leebemalt, kui eelmisel korral.
