Brexiti järelmid – otsides kaoses korda
Kuigi rahvahääletusest on nüüd möödunud juba üle nädala, on olukord Suurbritannias muutunud vaid segasemaks. Nagu kirjutas juhtkirjas ajakiri Economist – kaost ennustati ja kaos on järgnenud.
Kaotusest löödud David Cameron teatas tagasiastumisest. Lahkumiskõnes lubas ta küll oktoobris toimuvate uue juhi valimisteni jääda “laeva tasakaalustama”, kuid siiani ei ole ta selles just erilist initsiatiivi näidanud.
Tulemusest näisid olevat šokeeritud ka tooride Euroopa Liidust (EL) lahkumist pooldava osa eestkõnelejad Boris Johnson ja Michael Gove. Plaani, kuidas hääletuse sellise tulemuse korral edasi käituda, ei tundu olevat kellelgi.
Boris Johnson, keda peeti tooride tõenäoliseks uueks juhiks ja tulevaseks peaministriks, teatas ootamatult, et ei soovi positsioonidele kandideerida. Arvatakse, et tema eesmärk oli küll võtta Cameroni koht, kuid ilma liidust lahkumata. Olla peaminister ajal, kui algab reaalne väljaastumisprotsess, on tänamatu ülesanne, mis lõpeb ilmselt poliitilise hävinguga. Oma valmisolekust saada peaministriks on teatanud hoopis praegune siseminister Theresa May, kelles nähakse isikuomadustelt Margaret Thatcheri või Angela Merkeli sarnast tugevat juhti.
Poliitilisse kaosesse on langenud ka opositsioonipartei leiboristid. Sügisel paljude juhtivate leiboristide õõvastuseks parteijuhina ametisse saanud Jeremy Corbyn tegi kampaania ajal endast vähima, et EL-i liikmelisust toetada. Meelsuselt äärmuslikku vasakpoolsusesse kalduv Corbyn ei toeta hinges ilmselt Suurbritanniat osana Euroopa Liidust, kuid leiborid on traditsiooniliselt olnud euroopameelne partei. Kuigi valdav enamus leiboristide parlamendisaadikutest nõuab Corbyni lahkumist, ei ole see lihtne, sest partei kõige vasakpoolsemas tiivas on tal suur toetus. Arvestades tõenäosust erakorralisteks valimisteks, vajavad leiborid aga hädasti tõsiseltvõetavat juhti. Ei saa välistada, et kui Corbynit ei suudeta välja vahetada, ootab parteid ees lõhenemine.
Suure segaduse põhjus Briti poliitikas on hääletuse tulemuse elluviimise võimatus. Ideoloogiliselt võis Suurbritannia EL-ist lahkumine tunduda mõnele ehk ilusa ideena, kuid praktikas on tegemist pea ületamatu probleemiga. Suurbritannia on Euroopa Liitu kuulunud üle 40 aasta ja ainuüksi bürokraatlik koorem, mis lahkumisega kaasneb, on tohutu.
Suur ebaselgus valitseb edasiste suhete osas Euroopaga. Majanduse toimimine eeldab kaubanduskokkulepet EL-iga, kuid ekspertide hinnangul on selle saavutamine ülimalt ajamahukas protsess. Võimalik oleks kasutusele võtta mõni juba olemasolev leping, nagu on sõlmitud Norral või Šveitsil, kuid koos sellega peaksid leave-kampaania eestvedajad loobuma oma mitmetest kõlavatest lubadustest. Jätkuks tööjõu vaba liikumine ja panustada tuleks ka EL-i ühisesse eelarvesse. Kõige selle juures tuleb arvestada, et EL-is valitsevad revanšistlikud meeleolud, mis Suurbritannial erilisi nõudmisi esitada ei võimalda.
Eeltoodu on paisanud Briti ühiskonna kaosesse, mis peagi peegeldub ka majanduses. Olenemata poliitilistest veendumustest on vähe neid, kes julgevad investeerida või teha suuri tarbimisotsuseid olukorras, kus ei ole kindel, kas Suurbritannia pääs ühisturule säilib ja kui palju on kinnisvara või Briti nael väärt mõne kuu pärast.
Brexiti praktiline rakendamatus on tõstatanud spekulatsioone, et riigijuhid ei annagi otsusele ametlikku käiku. See läheks aga vastu rahva otsuse ja demokraatia põhiprintsiipidega. Seetõttu on oodata segaste aegade püsimist.
Ärevad ajad Ameerikas
Järgmine kuupäev, mis maailma poliitilist ja majanduslikku keskkonda võib raputada, on 8. november, mil toimuvad presidendivalimised USA-s. Viimased küsitlused annavad Hillary Clintonile küll veel edumaa – teda toetab 45–50% valijatest. Donald Trumpi toetus jääb alla 40%, kuid vahe on siiski ebamugavalt väike. Kui Brexiti puhul oli vähemalt võimalik aimata, mida otsus endaga kaasa toob, siis Trumpi presidendiks saamisel võib oodata kõike. Oma radikaalsetes sõnavõttudes on ta lubanud paljut, kuid ei ole selge, kui palju sellest ta reaalselt rakendada suudab.
Üle-eelmisel nädalal andis Trumpi majanduspoliitikale hinnangu reitinguagentuur Moody’s. Nende arvutuste järgi kaasneks Trumpi programmi rakendamisega majanduslangus ja tööpuuduse märkimisväärne suurenemine. Lubadused langetada oluliselt makse, tõstes samal ajal kulutusi sise- ja välisjulgeolekule, tähendab vajadust suurendada veelgi riigi võlakoormust.
Kõige suuremad muudatused ootaksid Trumpi uskudes ees USA migratsiooni- ja kaubanduspoliitikat. Nii lubab Trump riigist välja saata üle 11 miljoni immigrandi, kes moodustavad praegu 5% kogu USA tööjõust. Kuigi tõenäoliselt töötavad need inimesed kõige madalapalgalisematel positsioonidel, oleks riigi SKP mõistes tegemist tõsise löögiga. Rääkimata inimlikust aspektist.
Kaubandussuhete osas on Trump väljendanud seisukohta vaadata üle USA praegused kaubanduslepingud, mis vähemalt retoorika põhjal kaubavahetuse hoogustumist ei ennusta. Hiina importkaupadele on Trump ähvardanud kehtestada aga 45% tollitariifi. Suurte kaubandussõdade alustamine ajal, kui globaalse kaubanduse kasv on niigi peatunud, on vähim, mida maailm vajab.
Rõõmustamiseks ei ole põhjust ka Trumpi toetajatel, sest Moody’se hinnangul kaotab tema majanduspoliitika tõttu enim just vaeseim osa ühiskonnast.
Populistidel ei ole positiivset programmi
Küsimusele, miks populistlikud poliitikud on populaarsust kogunud, ei ole ilmselt ühest vastust. Heaks platvormiks oli kindlasti majanduskriis, mis suurendas töötust ja pidurdas sissetulekute kasvu. Viidatud on ka varandusliku ebavõrdsuse suurenemisele ja muutustele meediamaastikul, mis on kaotanud informatsiooni kvaliteedikontrolli. Olenemata täpsest põhjusest on tegemist trendidega, mida on vähemalt lühiajalises perspektiivis väga raske mõjutada.
Populistlikust poliitikast alguse saanud probleemid on reaalsed aga juba täna – tegemist on ühe tõsiseima ohuga järgmise kümnendi majandusarengule ja ühiskondlikule stabiilsusele. Populistidel ei ole positiivset programmi. Nende ideed on suunatud millegi vastu, millegi tagasipööramiseks. Jõukamas ühiskonnas elamiseks vajame me aga just arengut.
Populistide populaarsuse tõusust on enim kaotada just eestlastel. Eesti majanduse alus on tihe kaubavahetus välismaailmaga, selleta meie heaolu väheneb. Majandusest veelgi olulisem on julgeolek. Populistide realpolitik välissuhetes võib tähendada, et ühel hetkel oleme me oma hirmudega idanaabri suhtes üksi. Mitme Euroopa suurriigi populistidel on kõige soojemad suhted just mõttekaaslastega Venemaal. Ja kui USA-s peaks valimised võitma Trump, on “pahad” üle võtnud ka maailmapolitsei.
