Nad kõik töötasid vastutusrikastel ametikohtadel (direktor ja raamatupidaja), olid haritud ja oma kollektiivis lugupeetud inimesed ning nende kolleegid, puutudes kokku ilmsete tõenditega, et nende kaastöötajad on toime pannud varguse, ei suutnud viimase hetkeni uskuda, et nüüd juba süüdi mõistetud petturid püüdsid varjata oma finantspettusi. Käesolevas artiklis tulebki juttu skeemidest, mida petturid kasutavad oma tööandjate petmiseks, ning sellest, kuidas ennetada raha omastamisi töökohal.

Mis siis ikkagi tõukab töötajat vargust toime panema?

Üldjuhul läheb inimene vargile suutmatusest oma isiklikke probleeme muul viisil lahendada. Need probleemid võivad olla tõepoolest tõsised või hoopiski ettekujutletavad. Neid probleeme ühendab see, et kurjategija näeb neis ohtu oma ühiskondlikule positsioonile, mida ta tahab teiste inimeste silmis tõsta või lihtsalt hoida soovitud tasemel.

Sellisteks probleemideks võivad näiteks olla inimese enda poolt häbiväärseks peetav sõltuvus hasartmängudest või narkootikumidest või siis mingi muu ühiskonna poolt hukkamõistetav käitumine. Näiteid pole tarvis kaugelt otsida, tuletame meelde kas või Viiolit, kes kasutas riigi raha oma hukutava hasartmängukire rahuldamiseks.

Üheks probleemi allikaks võib olla ka puudulik eneseteostus, rahulolematus konkreetse situatsiooniga (nt madala palgaga), tööandja poolt töötaja oskuste alahindamine jms. Kõik see tekitab soovi petta süsteemi, näidata, et ta (pettur) on teistest parem ja targem (nagu ARK ja kooliraamatupidaja juhtumis). Nii see kui teine on petturi jaoks väga vajalikud, kuid ta ei taha sellest rääkida oma lähedastele, kolleegidele või tööandjale. Ainsaks väljapääsuks sellest olukorrast tundub talle varastamine ning otsustades seda teha, otsib ta algusest peale õigustusi, mis teeksid tema kavandatava teo moraalselt põhjendatud erandiks, mis, kord juba tehtud, peab täielikult lahendama tema probleemid.

Inimesel, kes paneb toime ebaseadusliku raha omastamise või raiskamise, võib kõige suuremaks rahulolematuse ning järelikult ka probleemide allikaks lugeda tema finantskohustusi, mille abil ta on üles ehitanud oma näilise heaolu: liisitud auto, hüpoteeklaenuga ostetud korter või siis kallis elustiil, mida ta tegelikult ei saa endale lubada.

Seega, esimeseks teguriks, tüüpiliseks enamikule rahavargusjuhtumitele töökohal on puhtisikliku, inimese sotsiaalset staatust ohustava probleemi olemasolu; probleem, mida ta püüab lahendada raha abil. Lihtsaima lahendusena tundub raha ehk kõige likviidsema vara varastamine.

Teine oluline tegur on eneseõigustamine. Inimene, kes otsustas seadust rikkuda, peab endale kui ühiskonna liikmele selgitama, miks ta tohib rikkuda kehtivaid reegleid ning ta püüab ennast vabandada, õigustada ennast mõttes kujuteldaval kohtumisel oma kolleegide ja lähedaste hukkamõistmisega.

Väliselt võib see väljenduda näiteks ülbes käitumises, hoolimatus suhtumises reeglitesse. Тöötaja püüab kõigest jõust näidata, et just tema on võimeline tegema mitteordinaarseid otsuseid ja tegusid, just tema on see sell, kelle jaoks seadused ei kehti.

Kaks eespool mainitud tegurit on nagu ühe medali kaks poolt: ühelt poolt on ilmne inimese hirm kaotada oma ühiskondlik status quo teiste silmis ning teiselt poolt see, mida ta ise on valmis tegema, et muuta kujunenud olukorda.

Kolmandaks töökohal vargusi põhjustavaks teguriks on see, kuidas kurjategija hindab või tajub ettevõttesisese kontrolli taset. Tasub rõhutada, et jutt käib just tajumisest ehk siis inimese isiklikust arvamusest, kuivõrd teostatavad on tema kavatsused, lähtudes tema enda teadmistest ja staatusest ettevõttes. Tegelikult võib ettevõttes olla madal kontrollitase, aga kui kurjategijal on mingil põhjusel kujunenud vastupidine arvamus, siis see võib olla palju tõhusam vahend ükskõik missuguse kuriteo ärahoidmiseks, kui tegelik juhtkonna järelevalve töötajate tegevuse üle.

Just see usk, et kuritegu jääb karistamata, võib paisutada petturi ego niivõrd suureks, et tema kõrgendatud subjektiivne hinnang oma võimetele, teadmistele ja oskustele tõukabki ta vargusele.

Varguse toimepanemise eelduseks on kõigi nende kolme teguri koosmõju:

• töötaja rahalised probleemid;
• tema püüe õigustada ennast;
• madalana tajutav kontrollisüsteemi tase.

Kui üks nendest teguritest puudub, ei lähe potentsiaalne pettur mitte kunagi vargile.

Neid kolme tegurit võib piltlikult kujutada kolmnurgana: mida lühem on üks kolmnurga külg, seda väiksem on kolmnurga pindala, mis kujutab endast ohtu ettevõtte varale. Kujutage endale ette kõrgete moraalsete omadustega töötajat, keda ilmselt mitte miski ei motiveeri vargust toime panema. Samas kui see töötaja töötab ettevõttes, kus kontrollitase on niivõrd madal, peaaegu olematu, et vara on jäetud sisuliselt valveta, siis sellises olukorras varastab iga inimene, sealhulgas ka meie eeskujulik ja distsiplineeritud töötaja. Sellisel juhul võib isegi öelda, et ettevõtte juhid tegid ise töötajast varga.

Ettevõtte juht saab ja on kohustatud avaldama mõju igale neist kolmest tegurist. Veelgi enam, võttes asjakohaseid samme, saab ettevõtte juht mitte ainult tõhusalt takistada ebaseaduslikku tegevust ja tõsta ettevõtte näitajaid, vaid suurendada lõppkokkuvõttes ka ettevõtte jõukust.

Järgneb...

Alexander Belov,
konsultant
Donoway Advisory