Samas on riigil põhjuseid piiratud hulga riigiettevõtete omamiseks – näiteks tulu teenimise eesmärgist julgeoleku tagamise ja muu avaliku huvini, kus erasektori oma initsiatiiv on tagasihoidlikum. Riigile kuuluvate äriühingute tegevust suunatakse üldistest põhimõtetest lähtuvalt, kuid iga konkreetne ettevõtete vajab oma eesmärki ning omanikuootusi ja nende väljatöötamisele on ka suund võetud.
Riigi osalus ettevõtluses on ka pärast masserastamise lõppemist 90ndate aastate lõpus pidevas dünaamikas. Riigiasutusena toiminud üksuseid muudeti äriühinguteks ning jätkus osaluste müümine (vt allolev graafik). Mõningane osaluste numbriline stabiilsus tekkis alates 2009. aastast, kuid ka seejuures on igal aastal toimunud muutused – tegevusefektiivsuse tõstmiseks ühendati väikesed ühingud, müüdi mittestrateegilisi osalusi ja regulatsioonidest tulenevalt korraldati ümber ettevõtete tegevust.
Selle pildi alusel ei saa kindlasti väita, et riigikapitalism on pidurdamatult vohama hakanud. Riik on valinud eraõigusliku juriidilise formaadi spetsiifiliste avalike teenuste pakkumiseks just seetõttu, et tegevuse/ettevõtte piisava „küpsuse“ korral oleks võimalik kaasata tegevusse erasektor. N-ö erastamisjärgsest perioodist näiteks järgmiste äriühingute võõrandamised: AS Harjumaa Liinid – ühistransport bussidega, 2002. a; AS Vaba Maa – trükitooted, 2003. a; AS Bituumen – 30% osaluse omamine ASis Nybit, 2003. a; AS Werol Tehased – toiduõli valmistamine, 2006. a; AS Eesti Viljasalv – viljareservi hoidmine, 2006. a; AS FCF Lilleküla Jalgpallistaadion – jalgpallistaadioni ehitus, 2006. a; AS Vooremaa Teed – teehooldus, 2009. a; AS Eesti Telekom – telekommunikatsiooniteenused, 2009. a; OÜ Tehnokontrollikeskus – ohtlike seadmete ja paigaldiste kontroll, 2011. a.
Üldpõhimõtted, kuidas riik äriühingutes osaleb, on sätestatud riigivaraseadusega, mille põhipostulaadiks on avaliku ülesande/eesmärgi tulenemine valdkondlikest arengukavadest. Elementaarne on, et kui pole eesmärki, siis riik ei peaks äriühingus osalema ning tuleb valida heaperemehelik ja sobivaim viis ning aeg riigi osalusest loobumiseks.
Olukord omanikupoolsete ootuste edastamisel äriühingutele on aastate jooksul selgelt paranenud. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on kõigile enda valitsemisel olevatele äriühingutele ning rahandusministeerium Eesti Energia AS-ile üldkoosoleku otsustega teatavaks teinud omaniku ootused eraldi dokumendina, millest äriühingute nõukogud ja juhatused äriühingu juhtimisel peavad lähtuma. Samuti on paranenud olukord äriühingute tegevuse nõukogu poolses eesmärgistamises. Nii on 2013. – 2014. aasta jooksul 20 äriühingu nõukogu 29-st kinnitanud uuendatud või esmakordse strateegiadokumendi. Kehtiv strateegiadokument puudus kuuel äriühingul, neist kaks on seda tegemas. Ülevaadet põhilistest äriühingute strateegiadokumentidest, nende kinnitamise kuupäevadest ning nimetustest saab lugeda 2013. aastat käsitlevas koondaruande peatükis 1.3. (Koondaruanne on allalaetav Rahandusministeeriumi blogipostitusest.)
Avalikud disksussioonid osalemise eesmärkide ja viiside üle on vajalikud, kuna võivad anda aruteludesse vaatenurki, millele muidu ei pruugita tähelepanu pöörata. Sel eesmärgil on rahandusministeerium koos teiste ministeeriumide ja valitsusväliste organisatsioonidega koostanud peagi valitsusse heakskiitmiseks jõudva riigi osaluspoliitika rohelise raamatu, mille eesmärk on kaardistada ja koondada ühte dokumenti kõik küsimused, mis on riigi osalemisel äriühingutes täna aktuaalsed. Pärast rohelise raamatu arutelusid valitsuses koostatakse omanikupoliitika valge raamat, mis pakub kitsaskohtadele lahendused, et seejärel teostada osaluspoliitika raamistiku parendused.
Samal teemal „Aare Tark: riigikapitalism Eesti moodi, plaanimajandus ilma plaanita“ Postimees, 10.02.2015
Tarmo Porgand,
rahandusministeeriumi riigivara osakonna juhataja asetäitja,
