Säästval arengul on neli omavahel seotud eesmärki: saavutada inimeste heaolu kasv ja suurendada sotsiaalset sidusust nii, et säiliks Eesti kultuuriruumi elujõud ja ökoloogiline tasakaal. Kogumikus esitatud näitajate asjakohasuse kirjeldus seob mõõdikud säästva arengu kontseptsiooniga, meetmete kirjeldused annavad aga laiema pildi riigi sammudest jätkusuutliku arengu tagamisel, esitatud on asjakohaste arengukavade ja strateegiate eesmärgid.
Kaks kolmandikku säästva arengu trendidest on praegu (nagu ka kümme aastat tagasi) positiivse suunaga. Ülejäänute puhul esineb paigalseis või hoopis negatiivne suundumus. Võime rõõmustada oluliste majandusliku jõukuse ja innovatsiooni näitajate kasvu üle, riigi rahandus on tasakaalus, tööhõive kasvab ja tööpuudus väheneb, haridus- ja elukvaliteedi näitajad paranevad jätkuvalt. Eluolu on turvalisem ja kanname rohkem hoolt looduse liigilise mitmekesisuse säilimise eest.
Eestit teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes pilt nii roosiline pole. Selgub, et mitmes Eesti jaoks positiivse arenguga valdkonnas oleme endiselt mitmete näitajate osas koos Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega mahajääjate hulgas. Isegi jõudsalt paranenud näitajate puhul nagu SKP, tootlikkus, teadus- ja arendustegevuse kulutuste osatähtsus, kõrgtehnoloogiliste toodete eksport ning keskkõrg- ja kõrgtehnoloogilise tööstuse hõive, oleme jätkuvalt allpool ELi keskmist.
Eesti kultuuriruumi elujõulisuse säilimine on üks neljast säästva arengu põhivaldkonnast. Kahjuks on iive, mis väljendab kultuurikandjate arvukust ja kaudselt inimkapitali taastootmist, pärast vahepealset tõusu, taas languses. Teisegi rahvastikuprotsesse iseloomustava olulise näitaja – vanadussõltuvusmäär – trend on suunaga halvemuse poole, mis näitab, et tööealiste inimeste osatähtsus elanikkonnas väheneb, samas kui pensioniealiste osatähtsus suureneb. Siiski on kultuuri jätkusuutlikkuse puhul ka positiivseid trende – kasvanud on nii kultuurivaldkonnas tegutsejate kui ka kultuuri tarbijate arv.
Kas tõesti jäävad Eestile pärast kümmet aastat säästva arengu strateegia rakendamist pooltühjad pihud? Mitte päris, Eesti edu ligi kahe kolmandiku näitajate osas kaalub üles selle, et ligi poolte näitajate osas oleme allpool EL-i keskmist taset, sest mõõdame ju Eesti säästva arengu strateegia eesmärkide poole liikumist. Lisaks on ka mõned viljad juba nopitud: mitme eesmärgi soovitud sihttase on saavutatud või jääb selgelt määratud taseme piiridesse. Haridusvaldkonna näitajad on Eestis ajalooliselt tugevad – tipptasemel teadmiste ja oskustega õppurite osatähtsuselt jääme maha vaid Euroopa Liidu parimatest. Samuti oleme pigem edukate hulgas kõrgharitute osatähtsuse poolest, kus eesmärgiks seatu on saavutatud. Taastuvenergia kasutamisel energia lõpptarbimises ja taastuvenergiast toodetud elektri kogutarbimises oleme jõudnud seatud sihttasemeni.
Majanduse energiamahukuse, metsa varumise ja põlevkivi kaevandamise piirmäär on jäänud allapoole seatud piirtaset – põlevkivi aastast kaevandamismahtu ja optimaalset raiemahtu metsavaru kasutamisel ei ole ületatud.
Olulised tulevikku plaanitud tipud on veel võtmata. Käeulatusest on väljas mitmed olulised heaolu ja elukvaliteedi sihtmärgid: tootlikkuse arengueesmärgist (80% ELi tasemest) on puudu üheksa protsendipunkti, teadus- ja arendustegevuse kulutuste eesmärgist (3% SKP-st) 1,26 protsendipunkti. Innovaatika valdkonna areng ei küündi ekspordi, hõive ja tehnikaalade kõrgtasemel õpetamise sihtmärkide tasemeni, samuti ei ulatu elukestva õppe ja elukvaliteedi mitme näitaja väärtus veel seatud sihtmärgini.
Kümneaastast strateegiaperioodi kokku võttes võib öelda, et säästva arengu rindel tegutseb Eesti suuremate muutusteta. Elu Eestis on paranenud, kuid eesminejatele järelejõudmiseks on samm jäänud lühikeseks.
Kaia Oras,
Statistikaameti majandus- ja keskkonnastatistika osakonna juhataja asetäitja
