Suures pildis tähendab jätkusuutlik kinnisvara enamasti madalamat riski ja vara suuremat pikaajalist väärtust,
selgitas Arnover pressiteates.
Ehitust ja keskkonnakaitset ei peetud veel mõned aastad tagasi kokku käivateks terminiteks, kuid see on Arnoveri sõnul muutumas. "A-energiaklassi nõue juba kohaldub alates 2020. aastast antavatele ehituslubadele ning Euroopa Liidu Taksonoomia ehk jätkusuutlike investeeringute delegeeritud õigusakt, mille esimene pakett tänavu jõustus, on meie majandusellu kaasa toonud rohkelt muudatusi," märkis ta.
Taksonoomiaga kehtestatakse selged hindamiskriteeriumid määramaks kindlaks, milline majandustegevus annab olulise panuse roheleppe eesmärkide saavutamisse. Et Euroopa Liit (EL) on fookusesse võtnud kinnisvarasektori, on Arnoveri sõnul arusaadav, kuna tegu on ühe kõige energiamahukama ja suurema süsiniku jalajäljega sektoriga, mistõttu on selle mõju jätkusuutlikkuse eesmärkidele ülioluline.
Hooned toodavad Euroopas 36 protsenti kasvuhoonegaaside heitkogustest ja kasutavad 40 protsenti kogu energiast. Lõviosa, üle 80 protsendi energiast kulub ruumide kütmiseks, jahutamiseks ning vee soojendamiseks. "Probleemi mastaapsusest annab aimu ka tõik, et EL-is on enam kui 30 miljonit sellist hoonet, mis liialt energiat tarbivad ehk mille energiakulu on 2,5 või enamgi korda kõrgem keskmise hoone omast," tõi kinnisvaraosakonna juht välja.
Nende mõjude vähendamiseks on EL seadnud ambitsioonikad eesmärgid, mille saavutamine nõuab aga panust mitte ainult ehitussektorilt, vaid ka juba olemasoleva kinnisvara omanikelt. "Ehk teisiti, energiat peab tarbima vähem ka su 2000. aastate alguse kontor ja kümmekond aastat tagasi ehitatud eramaja," tõi Arnover näite.
Ka nõuded uusehitistele muutuvad veelgi karmimaks ning praeguste hoonete renoveerimisel peab nende energiaefektiivsus oluliselt tõusma, tõdes Arnover.
