Riigikontrolli analüüsitud 164 kaugküttepiirkonnast 36-s oli 2009. aastal kaugküttesoojus kallim kui elektriküte. Soojuse kõrge hinna põhjusteks on kütusehinna tõus, vananenud katlad ning soojusvõrkude kehvast seisukorrast põhjustatud soojuskaod. Üldjuhul läheb enne soojuse jõudmist tarbijani torustikus kaduma 10–30% soojusest. 28 omavalitsuse soojusvõrgus ulatus kadu üle 25%. Aastal 2009 maksid tarbijad soojusvõrkude soojuskao eest Riigikontrolli hinnangul kokku üle 44 miljoni euro (689 miljoni krooni).
Soojuse kõrge hinna põhjustab ka asjaolu, et kohalikud omavalitsused on kehtestanud kaugküttepiirkonna veendumata, kas kaugküte on elanikele odavaim ja parim soojuse tarnimise viis. Audit näitas, et 89% juhtudest ei olnud omavalitsused kaugküttepiirkonna kehtestamisel välja selgitanud, milline on katlamajade ja soojusvõrkude seisukord, kas piirkonnas on piisavalt palju tarbijaid ja kui palju on vaja tootmisse ja võrkudesse investeerida. Samuti ei kaalutud, kas piirkonnas oleks odavam saada soojust näiteks lokaalsest katlamajast või soojuspumpade kasutamisest. Seetõttu on mitmed piirkonnad kehtestatud ka sinna, kus kaugküte ei ole kõige soodsam ja keskkonnasõbralikum kütmisviis.
Auditi käigus selgus, et kuigi energiamajanduse riikliku arengukava kohaselt ei tohiks aastaks 2020 moodustada soojuse toomisel ühegi kütuse osakaal rohkem kui 30%, toodeti 2009. aastal 44% soojust maagaasist. Maagaas on muude kütustega võrreldes leidnud suurt kasutamist põhjusel, et gaasikatlamajade ehitamiseks on kulunud 5–13 korda vähem raha kui puidu või turbaga köetavate katlamajade tarvis. Samas on gaasi kiire hinnatõus tekitanud olukorra, kus gaasist toodetav soojus on tarbijale üldjuhul kõige kallim. Maagaasi suur osakaal vähendab energiajulgeolekut, kuna tarneraskuste tekkimisel ei suuda paljud gaasikatlamajad võtta kasutusele alternatiivkütust ning neil puuduvad stabiilse soojustootmise tagamiseks vajalikud kütusereservid.
Kuigi kaugkütte teel saab soojust 60% elanikest ning riikliku energiamajanduse arengukava kohaselt on hästitoimiv soojusvarustus riiklikuks prioriteediks, ei ole Riigikontrolli hinnangul Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium pööranud valdkonna probleemidele ja arendamisele piisavalt tähelepanu. Ministeerium ei ole soojusvarustusega, sh kaugküttega seonduvaid probleeme komplekselt ja sisuliselt analüüsinud. Tehtud ei ole enamik 2010. aasta lõpuks valmima pidanud soojusmajanduse uuringuid ning hilinenud on soojamajanduse riikliku arengukava väljatöötamine.
Riigikontroll soovitas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil töötada kaugküttepiirkondade jätkusuutlikkuse hindamiseks välja selged kriteeriumid, mille alusel analüüsida koostöös omavalitsustega kõigi kaugküttepiirkondade otstarbekust. Luua tuleks õiguslikud alused, kuidas tunnistada kehtetuks kaugküttepiirkonnad, mis ei suuda end ise majandada ja on jätkusuutmatud. Asulates, kus kaugküte on jätkusuutlik, võiks riik kaaluda soojuskadude vähendamiseks ja kaugküttepiirkonna efektiivsemaks muutmiseks toetuste andmist. Nendes asulates, kus perspektiiv kaugkütte kasutamiseks puudub, tuleks kaaluda alternatiivseid kütmisvõimalusi.
Kuigi Majandus- ja kommunikatsiooniminister oli mitme Riigikontrolli auditi järelduse ja hinnangu suhtes kriitiline, nõustus ta enamiku Riigikontrolli soovitustega.
BNS
