"Rõõm saabunud pakist võib jääda üürikeseks, kui selgub, et tellitud sinakad püksid on sootuks rohelised, mikrolaineahi ei mahu olemasolevasse riiulisse, pildil metallina tundunu on tegelikult hoopis plastmass või vastupidi. Või inimene avastab lihtsalt, et saabunud ese talle ikka üldse ei meeldi," rääkis TTJA ettevõtluse osakonna juhataja Ulrika Paavle.
Neil juhtudel on netist tellijal, samuti telefoni teel ostnul võrreldes tavapoes käinuga eelis – seadus annab tarbijale õiguse lepingust taganeda 14 päeva jooksul alates kättesaamisest. See tähendab, et müüjale tuleb teatada, et toodet ei soovita, ja asi müüjale kas tagasi saata või viia. 14-päevase tähtaja arvestamisel loeb ostja paki kättesaamise aeg, mitte see, millal ta või hoopis kingi saaja paki avas.
Tarbijal on selleks õigus igal juhul, ka siis, kui müüja on jätnud selle info oma kodulehel välja toomata.
Oluline on siin vaid see, et inimene ostis eseme oma enda vajadusteks, tarbijana, sealhulgas kingituseks, mitte äritegevuse raames, ning et müüjaks on isik, kes tegutseb oma majandus- või kutsetegevuse raames. Teiselt eraisikult ostes tagastamisõigust ei ole ja ka tarbijavaidluste komisjon ei lahenda kahe eraisiku vahelist vaidlust,
rääkis Paavle.
Siiski ei tähenda see reegel, et ostjal on õigus tellitud kaupa 14 päeva kasutada ja siis tagasi saata. "Tõesti, ka asja kasutades ei jää tarbija ilma oma 14-päevasest taganemisõigusest. Siin on aga konks – kui kaupa on kasutatud rohkem, kui see on vajalik kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks, vastutab inimene kauba väärtuse vähenemise eest," rääkis Paavle.
See tähendab, et ostjal ei ole enam õigust kogu summat tagasi saada. "Ostja ja müüja arusaam võivad suurel määral erineda, kui palju väärtus on paaripäevase kasutamise järel vähenenud, ja vaidlus venib pikaks. Tarbijavaidluste komisjon on näiteks lugenud mobiiltelefoni väärtuse vähenenuks 25 protsenti seetõttu, et ostja oli sinna SIM-kaardi sisestanud. Kui aga isik on asja mingil moel muutnud, võib väärtus olla vähenenud koguni nullini. Tasub aga teada veel üht seaduse nüket – kui müüja on jätnud taganemisõiguse oma tingimustes välja toomata, siis tarbija ei vastuta väärtuse vähenemise eest ka siis, kui ta kasutab asja ülemääraselt ja seejärel tagastab," lisas Paavle.
Kui aga inimene ei ole kaupa kasutusse võtnud, vaid proovinud seda üksnes nii, nagu tal lubatakse seda teha tavapoes, on tal õigus asi tagastada ja kogu raha koos saatekuluga tagasi saada. "Näiteks võib ostja blenderi pakendist välja võtta, seda vaadata ja katsuda, isegi kui täpselt samamoodi ei ole võimalik pärast pakendada, aga mitte proovismuutit teha – seda ei lubataks ka poes. Kleiti võib selga proovida nagu kaupluseski, aga silte ei tohi eemaldada. Kui näiteks suurus ei sobi, siis ei ole õigust nõuda vahetamist, aga samale tulemusele jõuab, kui esialgu tellitu tagastada ja tellida uus, sobivam suurus. Tagastamise kulu tohib kaupleja jätta tarbija kanda, kui ta selle nii oma tingimustesse kirja paneb," selgitas Paavle.
Siiski on olemas juhud, mil kaupa tagastada ei saa: need on avatud pakendiga audio- ja videosalvestised, arvutitarkvara ja -mängud; kiiresti riknevaid tooted nagu lühikese säilimistähtajaga toiduained ja lilled; tooted, mis on valmistatud tarbija esitatud nõuete järgi või kohandatud vastavalt tarbija vajadustele.
"Tagastada ei saa ka kaupu, mille pakendi on tarbija avanud ja seda kaupa ei ole enam üldse võimalik tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel turustada, näiteks huulepulki ja kreeme. Hügieenilisuse küsimus kerkib ka pardlite ja epilaatorite puhul, aga kuna need on puhastatavad ja desinfitseeritavad, saab neid ikkagi tagastada. Küll aga loetakse pardli või epilaatori kasutamist olukorraks, millega väärtus väheneb ja ostja kogu raha enam tagasi ei saa, ütles Paavle.
