Kokkuvõte magistritööst
Käesolevalt on Eestis üks olulisemaid probleeme pakendiarvestus, täpsemalt aga asjaolu, et kõik pakendiauditiga seotud osapooled – pakendiettevõtjad, taaskasutusorganisatsioonid ja audiitorettevõtted – ei saa pakendiarvestuse pidamise põhimõtetest üheselt aru. Pakendiarvestus hõlmab andmeid pakendiettevõtja tegevuse käigus toodetud, sisse- ja väljaveetud, pakendatud, turule lastud, korduskasutatud pakendi ning tekkinud, taaskasutatud ning sisse- ja väljaveetud pakendijäätmete liigi, hulga ja omaduste kohta. Kõik need andmed on pakendiaruandluse koostamise aluseks.
Pakendiaruandlusest on saanud tähtis teema eriti pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga ning veelgi enam pärast seda, kui Riigikontroll viis läbi auditi, mille tulemusena leiti, et pakendite turule toomise ja taaskasutuse andmete kontrollimatuse tõttu võis riigil jääda 2009. aastal laekumata ligikaudu ühe miljardi krooni ulatuses pakendiaktsiisi. Pakendiaruandluse süsteem vajab korralikuks toimimiseks aega, pädevaid inimesi ja ka kogemusi, mis saadakse vaid praktilise töö käigus. Nii pakendiarvestuse pidamisel kui ka selle pakendiseaduse nõuetele vastavuse kontrollimisel on välja tuldud paljude erinevate seisukohtade ja arvamustega, kuid siiani pole välja kujunenud ühtset seisukohta, kuidas midagi teha.
Varasemalt pakendiauditi teemal kirjutatud lõputöödes on järeldatud, et kõik pakendiauditiga seotud osapooled tunnevad hetkel suurt puudust korralikust juhendmaterjalist, mis sätestaks üheselt pakendiarvestuse põhimõtted ning selle, kuidas mingis olukorras tuleks käituda. Käesolev magistritöö keskendubki sellise juhendmaterjali väljatöötamisele, mis tugineks seadustikule ja arvestaks praktiliste asjaoludega.
Selleks, et sellist juhendit koostada, on autor käesolevas magistritöös kasutanud kahte erinevat uurimismetoodika viisi: dokumendianalüüsi ja intervjuud. Dokumendianalüüs põhineb KPMG Baltics OÜ poolt 2016. aastal läbi viidud 2015. aasta 30 pakendiauditi läbitöötamisel. Dokumendianalüüsi käigus jõudis autor järelduseni, et pakendite liigitamine võib kujuneda väga keeruliseks. Sageli võib olla väga keeruline saada aru, mis konkreetses ettevõttes siiski pakendi alla kuulub ja millist pakendit aruandluses kajastama peab. Pakendiarvestuse väljatöötamine ning pidev korraldamine on üsna suure mahuga töö ja nõuab oluliselt aega, eriti ettevõtete puhul, kelle pakendite liigid on pidevas muutumises. Samuti jõudis autor järeldusele, et pakendiarvestuse pidamine ettevõtteväliselt nõuab väga tihedat koostööd ettevõttega, et info liiguks õigeaegselt ja oleks võimalik tagada pakendiarvestuse järjepidevus.
Dokumendianalüüsile tuginedes koostas magistritöö autor intervjuu küsimused. Intervjueeritavad olid audiitorettevõtted, pakendiettevõtjad, taaskasutusorganisatsioonid, Keskkonnaministeerium, Keskkonnaagentuur, Keskkonnainspektsioon ja Maksu- ja Tolliamet. Kokku viis autor läbi 15 intervjuud. Intervjuudest selgus, et audiitorkontrolli kehtestamine tõstis tunduvalt pakendiettevõtjate teadlikkust pakendi arvestamise osas. Pakendiaudit korrastas pakendiregistrisse esitatavate andmete õigsust, mis omakorda on riigi- ja keskkonnahoiutasemel väga oluline. Kõige probleemsema pakendina tõid osapooled välja korduskasutuspakendi, sh puitalused.
Eesti pakendiarvestuse süsteemi kitsaskohana tõi Keskkonnaministeerium välja pakendiettevõtjate arusaama pakendiarvestusest ja nende suhtumise – pakendiettevõtjad ei pea pakendiarvestust oluliseks. Audiitorid tõid esile, et probleeme valmistab seaduse sõnastus. Pakendiettevõtjad tõid esile, et suur kitsaskoht on see, et seaduse koostajatel puudub arusaam, kuidas "päris elus" asjad käivad. Keskkonnaministeeriumi vastused pakendiettevõtjate esitatud küsimustele on olnud pigem ümarad kui konkreetsed. Seetõttu leitigi, et juhul kui oleks olemas juhend koos praktiliste näidetega ning pakendiettevõtjate parima praktikaga, siis oleks ka pakendiettevõtjate suhtumine parem.
Kõik osapooled on seisukohal, et on väga oluline ja vajalik, et kõik asjaosalised saaksid arvestuse pidamise põhimõtetest üheselt aru. Probleemina toodi välja sellise ühtse arusaama puudumine ning arvati, et autori poolt koostatav juhend oleks üks samm selle suunas.
Tuginedes dokumendianalüüsile ja intervjuude analüüsile, koostas magistritöö autor pakendiarvestuse ja -aruandluse juhendi, mis on mõeldud eelkõige pakendiarvestuse ja -aruandluse kohustuslastele – pakendiettevõtjatele, pakendiaruande esmastele kontrollijatele – audiitoritele, aga ka pakendi ja pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise korraldajatele – taaskasutusorganisatsioonidele. Juhend pakub vajalikku teavet ka teistele huvirühmadele. Juhendis on selgitatud pakendiseaduse paragrahve ning antud soovitusi pakendiarvestuse pidamiseks. Käesoleva juhendi eripära seisneb selles, et see sisaldab Keskkonnaministeeriumi ja järelevalveorganisatsioonide ühtset seisukohta korduma kippuvate küsimuste kohta ning praktilisi näiteid.
