Kulude ja tulude vahe on lihtsalt liiga suureks paisunud. Kuna teatavasti varasemad poliitilised kokkulepped ja muud kohustused on riigieelarves väga suure osakaaluga, on mänguruum kulude vähendamiseks piiratud. Seetõttu tuleb riigil eesolevatel lähiaastatel raha juurde laenata ning võlga SKP suhtes suurendada, et oma eesmärke ellu viia. Kuigi praegune valitsus on uues riigieelarvestrateegias puudujäägi vähendamise suhtes ambitsioonikam, kui selle eelkäija ning ka võlatase tõuseb aeglasemalt, jääb meie riigirahandus lähiaastatel raskesse seisu. Tugev riigirahandus aitab aga võimalikke uusi kriise paremini üle elada. Seetõttu on riigirahanduse parandamine väga oluline.

Suuremad välisrahad viivad valitsussektori investeeringud rekordtasemele

Õnneks saab riik eesoleva nelja aasta jooksul suurendada välisraha toel oma investeeringuid rekordkõrgusele SKP suhtes, millest suurem osa läheb rohe- ja digipöördesse. Juba pandeemia eelsetel aastatel oli Eesti valitsemissektori investeeringute maht SKP suhtes Euroopa Liidus üks suuremaid. Valdkonnad, kuhu valitsus raha plaanib paigutada, on iseenesest mõistlikud – lisaks majanduse rohelisemaks ja digitaalsemaks muutmisele, teadus- ja arendustegevusse ja teaduse mõju suurendamisse ühiskonnas, inimeste tervisesse – kui vaid mõned nimetada. Kui need ka ettevõtete konkurentsvõimet suurendavad, on ju väga hea – igal juhul, on see eesmärgiks võetud. Riik peaks nii inimestele kui ettevõtetele looma eelkõige rohkem arenguvõimalusi, mitte jagama ainult valmis lahendusi või tegema rahalisi ülekandeid.

Eesti riigivõlg suureneb, kuid õnneks jäävad reaalintressid lähiajal negatiivseks

Niikaua, kui laenuraha reaalintressimäär on negatiivne või nulli lähedal ja see suurendab meie ettevõtete tootlikkust ja majanduse konkurentsivõimet, on kõik hästi. Riigivõlakirjade tootlused on küll sel aastal tõusma hakanud, kuid kui nende kõrvale panna oluliselt kiiremini kerkivad hinnad, siis jäävad reaalintressimäärad negatiivseks tõenäoliselt veel pikemaks ajaks. Riigieelarve strateegias oleva sensitiivsusanalüüsi järgi tähendaks intressimäärade 1% tõus – mis lähiajal on vähetõenäoline – riigile intressi lisakulu eesoleval neljal aastal 0,2-0,3% SKP-st ehk ligikaudu 53-91 miljonit eurot aastas.

Eelmisel ja üle-eelmisel aastal olid Eesti valitsemissektori intressimaksed ligikaudu 0% SKP-st, samal ajal kui Lätis, Leedus, Soomes ja Saksmaal oli see 0,7% ning Itaalias lausa 3,5%. Eesti jaoks tähendaks 0,7% SKP-st sel aastal ligi 200 miljoni euro eest intressimakseid – see on isegi veidi enam, kui keskkonnaministeeriumi eelarve. Võla ja intressimäärade tõus üle nulli toovad aga kaasa intressimaksete suurenemise.

Liiga palju raha võib Eesti majanduse üle kuumendada

Kui me investeeriksime laenatud raha selliselt, et see Eesti majanduse tootlikkuse ja konkurentsivõime tõstmise kaudu majanduskasvu oluliselt kiirendab, paistab see esmapilgul justkui hea mõte olevat. Kui laenatud rahaga saab kiirendada riigieelarve tulude kasvu, siis seda veelgi parem. Samas on lähiaastatel oodata oluliselt rohkem välisvahendeid Eesti majanduse arendamiseks. Samuti tuleks arvestada, et tõenäoliselt kerkib lähiaastatel majanduskasv niigi üle potentsiaalse kasvu. Kui seda kasvu laenurahaga veelgi võimendada, võivad tekkida mõnes sektoris ja tööturul ülekuumenemine. Tööturul tekkivate pingete allikaks on tööjõu- eriti aga kvalifitseeritud tööjõupuudus.

Valitsussektor vajab rohkem tulusid ja Eesti vajab diskussiooni maksupoliitika üle

Valitsus püüab vähemalt kuni kahe aasta pärast toimuvate valimisteni hoida maksurahu. See on pikk aeg olukorras, kus riigieelarve kulud püsivad tuludest oluliselt suuremad. Samuti on lubatud hoida maksukoormus eesolevatel aastatel 33% lähedal SKP-st, tegelikult seda isegi veidi vähendada. Eesti maksukoormus on aga EL madalaimate hulgas.

Miks me peaksime suutma seda pikemas ettevaates vähendada, kui viimase 20 aasta jooksul on maksukoormus kasvanud? Samas oleks valitsemissektori tulude tõstmine üks võimalus riigirahanduse kiiremaks korda saamiseks. Eesti valitsussektori tulud SKP suhtes on tublisti allpool EL keskmist, rääkimata Soomest ja Rootsist. Me unistame Põhjamaade elatustasemest, kuid maksta me selle eest justkui ei taha. Valitsemissektori kulud on küll viimastel aastatel kiiresti kasvanud, kuid suurim erinevus meie ja Põhjamaadega ning ka EL keskmisega on sotsiaalkaitsekulutustes.

Me kulutame oluliselt vähem ka tervishoiule ja üldistele avalikele teenustele. Nii elanikkonna vananemise, kuid ka ootuste tõttu paremate tervishoiu ja sotsiaalhoolekande teenuste järele, suureneb vajadus nende valdkondade kulutuste tõstmiseks. Kui valitsus ei julge enne valimisi teha muudatusi maksudes, siis tuleks vähemalt alustada arutelu ja ettevalmistusi maksupoliitika võimalikuks muutmiseks, sealhulgas maksubaasi laiendamiseks. Praegu tuleb ligi 45% riigieelarve maksutuludest sotsiaalmaksetest ja kolmandik käibemaksust. Ka rohepööre toob tõenäoliselt kaasa vajaduse senist maksusüsteemi muuta.