Eesti mereala reostustõrjevõime on kahtlemata problemaatiline teema, väidab Eesti Sadamate Liidu tegevjuht Viktor Palmet. Kuid probleem on perspektiivitu, kui selle olemust ja lahendusvõimalusi põhjalikult ja tulemuslikult ei käsitleta. Muuhulgas protesteerib Palmet tankereid seoses reostustõrje- ehk nn õlifondiga tabava topeltmaksustamise vastu.
2007. aastal peatati tollane keskkonnatasude seaduse muutmise eelnõu õlifondi kohta just sellepärast, et eelnõu algataja selgitused olid äärmiselt puudulikud ja vastuolus rahvusvahelise õigusega, kirjutab Palmet Eesti Päevalehes. Tema arvates saadakse probleemi võimalustest kahjuks senini puudulikult aru..
Väidetakse, et õlifondi tuleks koguda raha reostaja-maksab-põhimõttel, kusjuures reostaja on väidetavalt sadamas naftatransiidiga tegelev ettevõtja.
"Väide on väär, sest rahvusvahelise õiguse järgi peetakse potentsiaalseks reostajaks laeva, täpsemalt naftatankerit," märgib Palmet. "Just naftatankerite omanikele on pandud kohustus anda raha naftareostuse kompenseerimise fondi. Kuna laevaomanikud sinna kohustuslikus korras ka maksavad, siis tähendaks Eestis loodav õlifond tankerifirmade topeltmaksustamist. Kui aga õlimaks pannakse sadamate naftafirmadele, siis ei kehtiks põhimõte, et reostaja maksab."
Väidetakse, et kui luua õlifond rahalaekumisega näiteks 20 eurosenti naftatonnilt ja aastase kogusummaga 6 miljonit eurot (Eesti Looduse Fond), saaksime probleemi lahendusi rahastada. Väide on Palmeti arvates aga väär, sest praegu laekub riigieelarvesse laevadelt võetavatest tasudest ligikaudu 40–45 miljonit eurot, millest peaks jätkuma kõigi riiklike merendusfunktsioonide täitmiseks. Kuna riigi reostustõrjevõime rahastamine on ikkagi puudulik, tuleks vastust otsida riigieelarve eraldiste prioriteetidest. Veel 6 miljonit eurot lahendust ei garanteeri. Merekeskkonna probleemide lahendamiseks tuleks riigieelarvest eraldada ka EL-i tugifondide raha.
Väidetakse ka, et merereostuse likvideerimine on riigi kohustus, siseministeeriumi valitsemisala.
Palmeti arvates ei pea ka see väide paika, sest sadamas peavad sadamaettevõtjad või pigem kütuseterminalid (HELCOM-i konventsioon) ise reostustõrjet korraldama ja on selleks investeerinud miljoneid eurosid. Riigi ja ettevõtja koostööpõhimõtted tuleks sätestada riiklikus reostustõrje plaanis. EL-i strateegiline väljend Public-Private Partnership on kõnealuse teema jaoks hea eeldus.
Sõltumata ametkonnast tuleks riigi kasutuses olevad laevad üle vaadata ja tehniliselt täiendada, et neid saaks vajaduse korral kasutada reostustõrjeks. Eri piirkondade sadamates tuleks luua riiklikud reostustõrjevarustuse tugipunktid, mis oleksid tänapäevaselt varustatud, ja näha selleks ette EL-i tugifondide raha. Riiklikus reostustõrjeplaanis oleks vaja ette näha ka kohalike omavalitsuste osa, arvestades Euroopa riikide kogemust.
