Käibemaksugrupil on mitmeid võimalikke positiivseid mõjusid – käibemaksugrupina registreeritud isikute omavahelisi tehinguid ei loeta käibeks, seega liikmete sisendkäibemaksu täieliku mahaarvamise korral tekib eelis rahavoogude osas; samas juhul kui grupis on liikmeid, kellel puudub õigus sisendkäibemaksu täielikule mahaarvamisele, võib gruppi kuulumine mõjutada positiivselt üldist sisendkäibemaksu mahaarvamise proportsiooni. Neid võimalikke kasutegureid arvestades on oluline, et isikute ringi, kes grupi liikmeks saavad olla, ei piiritletaks EL teisesest õigusest kitsamalt.
Eesti käibemaksuseaduses käsitleb käibemaksugruppi § 26, mis muuhulgas muudele tingimustele sätestab, et ühe maksukohustuslasena registreeritakse Eesti maksukohustuslasena registreeritud isikud.
Euroopa Komisjoni rikkumismenetlused
2011. aastal algatas Euroopa Komisjon mitmete EL liikmesriikide osas (Suurbritannia, Iirimaa, Tšehhi, Holland, Rootsi, Taani, Soome) rikkumismenetlusi, viidates, et konkreetsed riigid on eksinud käibemaksudirektiivi artikli 11 kohaldamise vastu. Lubades käibemaksugrupi liikmeteks ka mittemaksukohustuslastest isikuid on rikutud neutraalse maksustamise põhimõtet, kuna käibemaksu grupi eelised on tehtud kättesaadavaks ainult sellistele mittemaksukohustuslastele, kes on käibemaksu grupi liikmeks. Soome ja Rootsi suhtes oli täiendavaks vastuväiteks asjaolud, et mõlemad riigid seadsid lisapiirangu ka tegevusvaldkonna osas. Nimetatud riigid on lubanud käibemaksugrupi liikmeteks isikuid, kes tegutsevad ainult finants- ja kindlustusteenuste pakkujatena. Seda eelkõige põhjusel, et kuna tegemist on reguleeritud tegevusvaldkonnas tegutsevate teenusepakkujatega, vähendab see võimalusi maksudest kõrvalehoidumiseks ja seega käibemaksugrupi sätet kuritarvitada.
Euroopa Kohtu lahendid ja nende mõju
Mitmed eelmise aasta numbrisse mahtunud Euroopa Kohtu lahendid2 on aga andnud mõista, et tegelikult ei sea artikkel 11 piiranguid osas, et liikmeks saab olla vaid „maksukohustuslasest isik” (käibemaksudirektiivi artikkel 9(1) tähenduses). Kuna artikli sõnastus viitab, et iga liikmesriigi territooriumil asuvaid isikuid (kes on õiguslikult iseseisvad, kuid rahaliste, majanduslike ja organisatsiooniliste sidemete kaudu üksteisega tihedalt seotud) võib käsitada ühe maksukohustuslasena, on mitmed liikmesriigid lubanud, et ka mittemaksukohustuslasest isikud saavad olla käibemaksugrupi liikmeks.
Liikmesriikide kasuks tehtud otsustes leidis kohus, et kuna artikli sõnastus viitab „isikule”, mitte „maksukohustuslasest isikule”, ei erista vastav säte liikmeks olemise võimalikkust isiku staatusest tulenevalt ja seega võib ka mittemaksukohustuslased arvata käibemaksugruppi. Soome ja Rootsi kasuks tehtud otsuses leidis kohus, et kuna riigid toetusid sätestatud piirangu osas käibemaksudirektiivi artiklile 11(2), mis võimaldab liikmesriikidel võtta kasutusele mistahes meetmed, mis on vajalikud takistamaks käibemaksugrupi kasutamist maksudest kõrvalehoidumiseks või vältimiseks, ei ole selline meede vastuolus EL-i õigusega3.
Eesti käibemaksugrupi säte vastuolus direktiiviga?
Tulenevalt värsketest kohtulahenditest võib väita, et käibemaksugrupi määratlus Eestis ei järgi direktiivi. Jääb loota, et Eesti käibemaksuseaduse vastav säte viiakse kooskõlla käibemaksudirektiiviga ning käibemaksugruppi saavad tulevikus kuuluda ka Eestis tegutsevad mitte-maksukohustuslasest isikud.
1 Nõukogu direktiiv 2006/112/EÜ.
2 Näiteks Euroopa Kohtu 09.04.2013 otsus kohtuasjas nr C-85/11 (Euroopa Komisjon v. Iirimaa); 25.04.2013 otsus kohtuasjas nr C-480/10 (Euroopa Komisjon v. Rootsi Kuningriik); 25.04.2013 otsus kohtuasjas nr C-74/11 (Euroopa Komisjon v. Soome Vabariik). Lahendid on kättesaadavad Euroopa Kohtu kodulehel http://curia.europa.eu.
3 Huvitav on siinjuures tutvuda kohtujuristi Niilo Jääskinen’i vastupidise arvamusega Rootsit puudutava lahendi osas. Kohtujuristi arvates ei olnud käibemaksugrupi finants – ja kindlustusteenuste sektoriga piiramine käibemaksudirektiivi valguses õigustatud.
