Maksumaksjate liidu (EML) ajakirja MaksuMaksja novembrinumbris arutleb EML jurist Hiie Marrandi raamatute suhtes kehtiva käibemaksusoodustuse üle, mis aga ei kehti e-raamatute suhtes. Kui õiglane see on ja mis on vahetegemise põhjused?
See ei olnudki väga ammu, kui kultuuriminister Rein Lang kinnitas, et Eestis raamatutele kehtivat käibemaksu soodusmäära ei ole kavas muuta, kirjutab autor. Meil kehtib käibemaksu standardmäär 20% ning raamatutele ja muule, mis käibemaksuseaduse § 15 lõikes 2 loetletud, kehtib soodusmäär 9%.
Aegajalt on arutletud selle üle, mis on raamat ning kas on ikka õige, et igasugusele „kergele kirjandusele“ kehtib samuti 9-protsendine soodusmäär. Kuni 2005. aasta lõpuni näiteks mahtus kogu perioodika käibemaksu soodusmäära alla, 2006. aasta jaanuarist aga hakati vahet tegema nn väärtperioodika ja muu vahel. Sooduskäibemäära õigus laieneb perioodiliselt välja antavale trükisele, ei laiene aga peamiselt reklaami või erakuulutusi avaldava või peamiselt erootilise või pornograafilise sisuga väljaandele.
Marrandi küsib, mille poolest aga erineb elektroonsel kujul müüdav raamat paberkujul müüdavast? "Õige vastus — käibemaksumäär on erinev. E-raamatut ei loeta käibemaksustamisel mitte raamatuks, vaid elektrooniliselt osutatavaks teenuseks, mis maksustatakse igas riigis standardmääras. Täpsustuseks olgu lisatud, et soodusmäär kehtib „füüsilistel kandjatel“ olevatele raamatutele, mille hulka kuuluvad ka CD-ROM või DVD, kuid e-raamatuna mõistetakse sellist raamatut, mida müüakse näiteks internetist alla laaditava failina."
Artikli autor märgib, et käesoleva aasta oktoobris avaldati uudis sellest, et Euroopa Komisjon algatas rikkumismenetluse Prantsusmaa ja Luksemburgi vastu, sest nendes riikides müüakse e-raamatuid paberraamatutele mõeldud soodsa käibemaksumääraga. Mis probleem on Euroopa Komisjonil e-raamatutega?
Teenustel on nimelt see nüanss, et neid on väga lihtne müüa mõne kolmanda riigi kaudu, kus ei ole üldse käibemaksu või kus on madal määr. Elektroonilisi teenuseid on väga lihtne müüa ka välismaale, sealhulgas Eestisse.
Kui Eesti näiteks kaotaks raamatute soodustuse ära, aga Eesti kirjastused tahaksid hakata kasutama välismaa soodusmäärasid, siis paberil raamatu puhul peaks neid Luksemburgist postiga Eestisse saatma, aga e-raamatu puhul piisaks ainult registreerimisest ja Eestis arvuti taga olles saaks Luksemburgi (või Prantsusmaa) käibemaksumääraga raamatuid müüa. See moonutab konkurentsi ja kahjustab teiste riikide huve. Nii juhtuski, kui Prantsusmaa[ ja Luksemburg 2012. aastast alates e-raamatu paberraamatuga võrdsustasid ning lubasid mõlemale soodsat käibemaksumäära rakendada.
Kuulus raamatumüüja Amazon kasutab Euroopas just nimelt Luksemburgi käibemaksuregistreeringut. Aga Amazon ei ole ainus e-raamatute müüja, kes end Luksemburgi registreerinud, on veel teisigi: Kobo, Barnes & Noble, Bilbary. On ilmselge, et müües 3% käibemaksuga e-raamatuid Luksemburgi käibemaksunumbri alt, on kaupmees palju soodsamas olukorras kui näiteks Suurbritannias asuv raamatukaupmees Waterstones, kes on kohustatud e-raamatuid müüma 20% standardmääraga. Pole siis sugugi ime, et teised liikmesriigid ei ole rahul, et raamatumüügi käibemaksutulu meelitatakse sellise kaheldava väärtusega nipiga nende riigist minema.
