Vanemate jaoks, kellel tekib õigus vanemahüvitisele enne 1. septembrit, ei muutu midagi ning vanemahüvitise arvutamisel lähtutakse 2018. aastal teenitud tulust. Seega on suhteliselt lihtne hinnata vanemahüvitise suurust ning selle mõju maksustatavale tulule.

Nende vanemate jaoks, kellel tekib õigus vanemahüvitisele alates 1. septembrist 2019, muutub vanemahüvitise arvestamise aluseks olev periood. Uue korra järgi lahutatakse esmalt lapse sünnikuule eelnevad 9 täispikka kalendrikuud ning vanemahüvitise arvestamisel võetakse aluseks omakorda sellele 9 kuule eelnenud 12 kalendrikuu tulud. Näiteks, kui laps sünnib 2019. aasta septembris, siis lähevad arvesse detsembrile 2018 eelnenud 12 kalendrikuud ja vanemahüvitise suurus arvestatakse perioodi 1. detsember 2017 kuni 30. november 2018 teenitud tulude alusel.

Vanemahüvitist saab kohe pärast sünnituspuhkuse lõppu

Kui ema on enne lapse sündi töötanud, on tal õigus sünnituspuhkusele jääda ja 140 kalendripäeva eest sünnitushüvitist saada. Vanemahüvitise saamise õigus algab rasedus- ja sünnituspuhkuse lõpupäevale järgnevast päevast. Seega, kui sünnitusleht algas 13. aprillil 2019 või varem, arvutatakse vanemahüvitis praegu kehtiva korra alusel. 14. aprillil 2019 või hiljem sünnituslehele jäänutele arvutatakse vanemahüvitis uue korra alusel.

Haiguslehel oldud päevad arvutatakse vanemahüvitisest maha

Nii kehtiva kui ka uue korra puhul sõltub vanemahüvitise summa reeglina sotsiaalmaksu suurusest, mis on teenitud tulult deklareeritud. Olenemata sellest, kas vanemahüvitist arvutatakse vana või uue korra järgi, korrigeeritakse arvestust päevade võrra, mil vanemahüvitise saaja oli arvestuse aluseks oleva perioodi jooksul haigus- või hoolduslehel või rasedus- ja sünnituspuhkusel.

Kui vanemahüvitise saaja ei töötanud kogu arvestuse aluseks oleva perioodi vältel, korrigeeritakse arvestust tegelikult töötatud kuudele vastavalt. Näiteks kui töötati 12 kuu vältel kokku 10 kuud, siis arvutatakse 10 kuu keskmine töötasu, korrutatakse see kümnega ja jagatakse 12-ga.

Vanemahüvitist saab ka mittetöötanud vanem

Kui vanemahüvitise taotleja igakuine tulu oli arvestuse aluseks oleval 12-kuulisel perioodil väiksem kui miinimumpalk, saab vanemahüvitist miinimumpalga ulatuses. 2019. aastal on miinimumpalk 540 eurot.

Kui sotsiaalmaksuga maksustatav tulu puudus, on vanemahüvitise suuruseks nn vanemahüvitise määr ehk eelmise kalendriaasta 1. jaanuaril kehtinud miinimumpalk. 2019. aastal on hüvitise määr seega 500 eurot.

Vanemahüvitise ülempiiriks on üle-eelmise aasta kolmekordne Eesti keskmine palk. 2019. aastal on vanemahüvitise ülempiir 3319,80 eurot.

Millest sõltub vanemahüvitise kestus?

Kui lapse emal on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele ning sünnitushüvitisele, makstakse vanemahüvitist 435 päeva. Kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, siis määratakse vanemahüvitis 545 päevaks.

Alates 2020. aasta juulist võib vanemahüvitist kasutada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, seda kuu kaupa katkestada ja taasalustada. Alates aastast 2022 võib hüvitist kasutada päevade kaupa. Seega on lapsevanemal võimalus jagada vanemahüvitis pikema perioodi peale, samal ajal lapse kõrvalt töötades.

Nagu öeldud, on vanemahüvitise saamise ajal lubatud teenida ka muud tulu. Vanemahüvitise suurus ei vähene juhul, kui ühes kuus saadav sotsiaalmaksuga maksustatav tulu on väiksem kui pool hüvitise ülempiirist. Kuna 2019. aastal on hüvitise ülempiir 3319,80 eurot, võib kuus teenida kuni 1659,9 eurot, ilma et vanemahüvitise summa väheneks. Eelmainitud arvestuspõhimõtted kehtivad ka vanemahüvitisele, mida makstakse lapse isale.

Vanemahüvitise saamiseks tuleb esitada taotlus

Vanemahüvitise saamiseks saab sotsiaalkindlustusametile avalduse esitada juba rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal pärast lapse sündi. Taotluse võib esitada ka hiljem kogu perioodi jooksul, mil vanemal on õigus vanemahüvitisele. Hilisemal taotlemisel makstakse hüvitis välja tagantjärele, kuid mitte rohkem kui kuue viimase kuu eest.

Eelarvestage oma tulusid!

Kokkuvõttes ei saa öelda, et vanemahüvitise arvestus muutuks uue korra järgi keerulisemaks. Samas neile, kes kasutavad maksuvaba tulu igakuiselt maksimaalses ulatuses, võib muudatus kaasa tuua vajaduse maksuvabastuse kasutust korrigeerida. Seega kui on juba teada, et vanemahüvitise õigus tekib alates 1. septembrist ning iga kuu on tulu suurus erinev – näiteks saadakse mõnel kuul boonust või teenitakse lisatulu, mis suurendab keskmist tulu ‒, oleks mõistlik teha tööandjale (palga puhul) või sotsiaalkindlustusametile (vanemahüvitise puhul) avaldus, et maksuvaba tulu vähendada või üldse mitte arvestada. See aitab vältida ootamatut tulumaksu juurde maksmise kohustust.

Allikas: Grant Thornton Baltic