EIK menetluses kirjutame ka seetõttu, et tegemist on olulisi muudatusi läbinud ja veel läbiva menetlusega. Nimelt näiteks alates veebruarist jõustub muudatus – aega kaebuse esitamiseks ei ole enam 6 kuud, vaid 4 kuud alates lõplikus otsusest. Samas on loodud uudne võimalus – taotleda EIK nõuandvat arvamust juba Riigikohtus menetluse ajal.

Kaebus Euroopa Inimõiguste Kohtusse

Kaebust Euroopa Inimõiguste kohtusse saab esitada. Kaebuse esitamise õigus on igaühel – olgu selleks füüsiline või juriidiline isik. Selgituseks, kui näiteks õigus inimväärikusele on omane vaid inimesele, siis paljud põhiõigused rakenduvad olenemata füüsilise vormi olemasolust – nt õigus omandile, õigus vabale ettevõtlusele, õigus info ligipääsule või õiglasele kohtumõistmisele.
Kaebuse esitamise konventsioonis kehtestatud eeldusi on kokkuvõtlikult viis:

• Esiteks, EIK võib kohtuasja arutada ainult pärast kõigi riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamist. Sisuliselt tähendab eeltoodu, et kõik siseriiklikud kättesaadavaid ja tõhusaid õiguskaitsevahendeid, kaasa arvatud edasikaebevõimalused kohtumenetluses on kasutatud ja enam ei ole kuhugi kaebust esitada.
• Teiseks peab kaebus olema esitatud tähtaegselt. Alates 01.02.2022 aastast tuleb kaebus esitada 4 kuu jooksul lõpliku otsuse tegemisest arvates. Varasemalt on see tähtaeg olnud 6 kuud. Selle nelja kuu sisse peab mahtuma ka mistahes puuduste kõrvaldamine, kaebuse täiendamine jmt.
• Kolmandaks, kaebus peab põhinema konventsiooni ja/või selle protokolli väidetaval rikkumisel. Siinkohal on oluline tähele panna, et praktikas nõutab EIK, et konventsioonile või mõnele selle protokollile (s.h. EIK enda kohtuasjadele) ja sellest tulenevale rikkumisele on tuginetud juba siseriiklikus menetluses varem kui alles kohtusüsteemi viimases astmes (s.t. maakohtus, ringkonnakohtus).
• Neljandaks, kaebuse esitaja peab suutma näidata märkimisväärse kahju tekkimist temale selleks, et tekiks EIK kaebeõigus.
• Viiendaks, kaebuse esitamine on ülimalt formaalne menetlus. Kaebuse võib esitada nii inglise, prantsuse kui ka eesti keeles ning selles tuleb esitada nii relevantsed faktilised asjaolud kui konventsiooni ja/või selle protokollide väidetavad rikkumised ja asjakohased argumendid. Kaebuse esitamine võib toimuda vaid ametlikult EIK vormil.

Vastuvõetavuse otsus kui esimene aste

EIK menetlus on oma olemuselt kahe-astmeline: esmalt otsustatakse vastuvõetavus ja seejärel (kui üldse) tehakse sisuline otsus. Määrusega jäetakse menetlemata nii selline kaebus, mis on samasisuline juba varasema EIK otsusega ning vastuvõetamatuks tunnistatakse selline kaebus, mis ei ole kooskõlas konventsiooniga, on põhjendamatu või õigusi kuritarvitav või ei ole kaebuse esitajal tekkinud märkimisväärset kahju.

See „eelmenetlus“ on filtriks ja tagab, et EIK sisulisse otsusesse jõuab vaid ca 5% kaebustest (nt 2020 aastal jäeti määrusega sisulisse menetlusse saatmata 21265 ning EIK sisulisi otsuseid tehti vaid 1219).

Nõuandev arvamus uue võimalusena

2018 jõustunud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokoll nr 16 lõi uudse instrumendi – nõuandva arvamuse. Tsiviilasjades kajastab vastavat menetlus TsMS §-is 681¹ ja kriminaalmenetluses KrMS § § 352¹. Nõuandvat arvamust võib Euroopa Inimõiguste Kohtult küsida Riigikohus tema menetluses oleva kohtuasja raames. Põhjus selleks saab olla konventsiooni tõlgendamise või kohaldamisega seotud põhimõtteline küsimus. Nõuandev arvamus ei ole Riigikohtule siduv, kuid arvestama peab, et selle teeb EIK 17-st kohtunikust koosnev suurkoda ning osalenud on ka Eesti kohtunik, mistõttu selle arvestamata jätmine saab toimuda eriliselt põhjendatud juhul.

Esimese nõuandva arvamuse andis EIK aprillis 2019. Kogu menetlus võttis aega kuus kuud alates Prantsusmaa Kassatsioonikohtult taotluse saamisest. Arvamust küsiti seoses asjaoluga, et Prantsusmaa õigus nägi asendusemaduse puhul bioloogilise isa õiguse olla registreeritud lapse isana, kuid sellist õigust ei olnud „kavandatud emal“.  EIK leidis, et õigus välisriigis sündinud lapse eraelu puutumatusele rasedusaegse asendusemaduse korral nõudis lapse huvidest lähtumist ning seda, et siseriikliku õigusega oleks ette nähtud võimalus tunnustada seaduslikku vanema ja lapse suhet kavandatava emaga, kes on välismaal väljastatud sünnitunnistusel nimetatud kui “seaduslik ema”.

Lisaks võib viidata, et EIK on oma praktikas leidnud, et kui Riigikohus ei võta kassatsioonkaebust menetlusse ilma täiendavate, veenvate põhjendusteta olukorras, siis saab seda teatud juhtudel käsitleda ka EIÕK artikkel 6 (õiglane kohtupidamine) rikkumisena. Lähtudes analoogiast ei ole põhjust arvata, et EIK leiaks teistmoodi olukorras, kus Riigikohus ei põhjendaks menetlusse mittevõtmise otsust olukorras, kus kassaator palub Riigikohtul kaaluda nõuandva arvamuse küsimist EIK-ilt endalt.

Seega kokkuvõttes – kui EIK-i tee jalge alla otsustad võtta, mõtle sellele juba meie enda kohtutes ning planeeri menetlust vastavalt.