10.10.2014 leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et Eesti riigikohtu süüdimõistev otsus Vjatšeslav Leedo v Delfi kohtuasjas oli õigustatud ja proportsionaalne internetiportaali väljendusvabaduse õiguse riive.
Jään eriarvamusele.
Kahetimõistetavuste vältimiseks lisan siinkohal, et Delfi AS-i esindasid antud asjas vandeadvokaat Villu Otsmann ning siinkirjutaja.
Iga portaalipidaja tahtlikult pime?
EIK leidis, et Delfis 2006. aastal avaldatud lugu “SLK lõhkus plaanitava jäätrassi” oli igati korrektne ajakirjanduslik teos. Paraku omas artikli teema negatiivset mõju paljudele isikutele, kes elasid saartel ning pidid pärast jäätee lõhkumist kasutama Suure Väina ületamiseks tasulist praamitransporti. Seega oleks Delfi pidanud aru saama, et see artikkel võib tekitada lugejates negatiivseid reaktsioone laevaettevõtte ning selle juhtide vastu, mistõttu eksisteeris üle keskmise risk, et kommentaarid ületavad lubatud kriitika taseme, olles solvavad.
Selline konstruktsioon on õigusterminoloogiliselt „tahtlik pimedus“. Tahtliku pimeduse standardit iseloomustab värvikalt 1992 aasta kohtuasi Ameerika Ühendriikides, mis vaagis, kas ostukeskuse omanik vastutab tema rendipinnal tegutseva poe tegemiste eest. Nimetatud asjas müüs ostukeskuses tegutsev pood HARD ROCK kaubamärgiga tähistatud T-särke, mille hind küündis mõnekümne protsendini originaalsärkide hindadest ning tihti olid eemaldatud algsed hinna- ning kaelusesildid. Kohus leidis, et kaubanduskeskuse omanik ei saanud sellist tegevust mitte tähele panna. Õiguslikult siis – tahtlik pimedus on juhtum, kus isik peab kahtlustama õigusrikkumist, kuid otsustab teadlikult seda mitte uurida. Sama põhimõtet on rakendatud ka digitaalühiskonnas jututubadele, kommentaariumitele, e-poodidele ja e-turgudele.
Kuid senini on selle põhimõtte rakendamisel lähtutud eeldusest, et nn teabe talletaja peab olema enda käitumisega provotseerinud kolmanda isiku õigustrikkuva tegevuse. Delfi juhtumi puhul – artikkel oleks pidanud olema provotseeriv või muul viisil „halba kommentaari“ esile kutsuva loomuga selleks, et rakenduks kõrgem hoolsusstandard. Antud juhul ei olnud provotseerijaks aga Delfi, vaid kannatanu ise, lõhkudes jäätee.
Padraig Reidy ironiseerib muuhulgas, et EIK otsus on huvitav, sest „iga moderaator teab, et vastuolulised kommentaarid võivad ilmuda kõige ebatõenäolisemates kohtades“. Nõustun. Mitte ühtegi negatiivset emotsiooni ei tekita vast ainult päikeselise ilma prognoos juunikuus. Kusjuures – selleski ei saa päris kindel olla, sest kartulivihma ootajale võib seegi tekitada hulgaliselt „negatiivseid tundeid“. Seega, EIK-i otsus, mis grammatiliselt viitab „mõnedele artiklitele“, kus kõrgendatud hoolsus kohane, tähendab praktikas hoopis olukorda, kus vastutus laieneb igale artiklile.
Solvanguid väldiks vaid … kommentaariumite kaotamine?
EIK tuvastas muuhulgas, et Delfi ei ole päris hooletu olnud. Nimelt, kommentaatoreid teavitati kommenteerimistingimuste kaudu nende enda vastutusest avaldatava eest. Samuti rakendati automaatselt filtersüsteemi tuvastamaks teatud ropud sõnatüved. Täiendavalt eksisteeris teata-ja-võetakse-maha süsteem, mis kohtu hinnangul oli „lihtsasti kasutatav ühe nupuvajutusega meede“.
Tuvastanud eelneva, leidis kohus siiski, et Delfi poolt rakendatavad meetmed olid ebapiisavad hoidmaks ära kahju tekke isikute mainele.
Mis oleks meede, mis hoiaks ära kahju tekkimise isikute mainele? Arvan, et sajaprotsendiliselt tagaks selle kommentaariumite keelamine. Kas see on aga tõepoolest vajalik ning mõistlik demokraatlikus ühiskonnas? Kahtlen.
Vastutust väldiks… isikutuvastus?
EIK tunnustab enda lahendis internetikasutajate soovi jääda anonüümseks. Mõistlik! Eriti arvestades, et EIK näol on tegemist Euroopa Nõukogu inimõiguste kaitse organiga ning Euroopa Nõukogu ministrite komitee olulisim deklaratsioon interneti osas sätestab, et selleks, et eksisteeriks kaitse online-jälgimise vastu, ning et suurendada ideede ja informatsiooni vaba väljendust, peaksid liikmesriigid austama internetikasutajate soovi mitte avaldada nende identiteeti.
Samas sedastab kohus, et internetiportaali vastutust tuleb jaatada muuhulgas, kui portaal on otsustanud lubada kommentaare mitte-registreeritud kasutajate poolt. EIK tundub sellega nõustuvat, et kommenteerima peaks lubama isikud, kes on enda tuvastanud pärisnime kaudu või mingil kujul registreeringuga. Arvan teisiti. Nimelt:
- pärisnime tuvastamise kohustus kommenteerimise eeldusena oleks labaselt väljendudes naiivne ja rumal.
- Toon siinkohal argumenti toetava näite. Küberlaimu piiramiseks kehtestas Lõuna-Korea 2007 aastal seadusega pärisnimede tuvastamise süsteemi kohustuslikkuse suure liiklusega internetiportaalidele (üle 100 000 kasutaja päevas). Seaduse mõjude analüüsi kohaselt kommentaaride koguarv vähenes oluliselt, kuid solvavate kommentaaride arv ei vähenenud ning rahvusvahelised ettevõtted leidsid viisid, kuidas süsteemist kõrvale hiilida. Sellest johtuvalt otsustas Lõuna-Korea Põhiseaduslikkuse Järelvalve Kohus 23.08.2012, et kirjeldatud seadus on põhiseadusevastane, sest süsteem on sisuliselt eeltsenseerimise meetod ning ebaefektiivne soovitud eesmärkide saavutamiseks;
- muul viisil registreerimise nõue (nt e-posti kaudu) on sisutu ning ei täida mistahes eesmärke. Põhjus – kommentaatori IP-aadress on nagunii portaalil olemas. Kui registreeringuga üritame „püüda“ kommentaatorit, kes viitsis ette võtta virtuaalse privaatvõrgu (VPN) või puhvri (ing k. proxy) kasutamise, varjamaks enda IP-aadressi, ei saa me ka registreeringu kaudu teda püüda. On ju valeidentiteedi loomine internetis vaid ühe gmail-i konto kaugusel.
Olen veendunud, et „anonüümsus“ ei võrdu „halb kommentaar“. Seda kinnitavad ka mitmed uuringud – kommenteerimise-talletamise teenuse pakkuja Disqus uuringu kohaselt jagunevad „halvad kommentaarid“ järgmiselt: nii pseudonüümi kasutavad kui anonüümsed kommentaatorid postitasid 11%-l juhtudest „ halbu kommentaare“ ning pärisnimega kommentaatorid postitasid 9%-l juhtudest halbu kommentaare. Seega – mistahes „eeltsenseerimise meetodi“ kehtestamise kaudu on meil võimalik saavutada halbade kommentaaride vähenemine tervelt mitu protsenti. Kas see on seda väärt? Usun siiralt, et mitte.
Ja loomulikult see karvane elukas „tsensuur“… Väidan, et iga meede, mille tagajärjeks on asjaolu, et välistatakse teatud isikute arvamused, on käsitatav tsensuurina. Pärisnime tuvastamine välistaks päris efektiivselt töötajate kriitika tööandja tegevust analüüsiva artikli juures; erakonna liikmete kriitika erakonnatemaatilise artikli juures, jne. Sellest sai aru ka Lõuna-Korea konstitutsioonikohus.
Ja lõppeks – anonüümsuse kaotamine – kas see ei peaks meid siin Eesti tegema ettevaatlikuks ning meenutama meile neid aegu ja inimesi, kelle nime „me ei nimeta“?
Mis siis edasi?
Põhjusega muretsevad Euroopa suurajakirjad, kas kommentaariumid elavad Delfi v Eesti otsuse üle. Põhjusega peaksid muretsema ka Eesti portaalid. Samuti blogid ja muud interaktiivsust lubavad uue meedia teenuste osutajad.
Hoiatusena kõlab kõrvus kirjanik Aldous Huxley ütlus, et tehnoloogia protsess ei ole teinud muud, kui andnud meile efektiivsemad vahendid tagasiminekuks.
Karmen Turk,
vandeadvokaadi vanemabi,
Tamme Otsmann Ruus Vabamets Advokaadibüroo
