Euroopa Liidu seisukohalt „olulised“ koondumised on defineeritud määruse 139/2004/EÜ artiklis 1 ning seda koondumise osaliste käivete põhjal. Seejuures võib Euroopa Komisjon teatud juhtudel kõnealuste määrade ületamisel koondumise siiski tagasi liikmesriigile saata.
Vähem tuntud ja potentsiaalselt kasvava tähtsusega on aga määruse 139/2004/EÜ artikkel 22, mis lubab riigil taotleda, et Komisjon vaataks läbi koondumise, mis ei vasta artiklis 1 sätestatud määradele, ent „mõjutab liikmesriikide vahelist kaubandust ja ähvardab oluliselt mõjutada konkurentsi taotleva liikmesriigi või taotlevate liikmesriikide territooriumil.“
Euroopa Komisjon on koondumise regulatsiooni üle vaatamas ning muu hulgas koostanud suunised artikli 22 kohaldamiseks. Nimelt, kasvamas on selliste koondumiste osakaal, kus osaliste käive koondumise hetkel ei ületa artiklis 1 sätestatud määra, ent tuleviku seisukohalt on tehingul ometi oluline mõju konkurentsile. Ehk – käive ei peegelda ettevõtja potentsiaali.
Osad neist tehingutest ei ületa isegi siseriikliku koondumise kontrolli piirmäära ning jäävadki hindamata. Eelkõige on see teemaks digitaal-, ravimi- ja biotehnoloogia valdkondades. Samuti muudes valdkondades, kus koondumise osaline toodab näiteks võtmetähtsusega sisendeid teistele majandusharudele.
Komisjon märgib ka ise, et on varem suhtunud artikli 22 kohaldamisse pigem kitsendavalt,nüüd aga on olukord muutumas. Seega võib juhtuda, et siseriiklik koondumise kontrolli menetlus asendub hoopis Euroopa Komisjoni omaga. Veelgi enam – see hõlmab justkui ka olukordi, kus konkurentsiseaduses sätestatud koondumise kontrolli käibelävend isegi täidetud pole ehk Konkurentsiamet koondumist parima tahtmisegi korral menetleda ei saa. Kas ja kuidas see praktikas peaks töötama, saab näha.
