Samuti tuleb võlausaldajatel täpselt formuleerida kokkulepe, millega juhatuse liikme käenduses kokku lepitakse selleks, et vältida tulevikus pikka ja kulukat vaidlust.
Selgusetus tekib olukorras, kus isik on allkirjastanud võlausaldajaga
sõlmitud lepingu äriühingu juhatuse liikmena, kuid lepingus sisaldub
mitmetimõistetav tingimus, näiteks “Juhatuse liige vastutab lepingust
tulenevate kohustuste täitmise eest” ja käendaja ei ole eraldi
lepingupooleks märgitud. Sellisel juhul tekib küsimus, kas äriühingu
seadusliku esindajana lepingutele alla kirjutades kirjutas isik
lepingutele samal ajal alla ka füüsilise isikuna eesmärgiga tagada
võlakohustuse täitmist.
Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-177-10 selgitanud, et käenduslepingust
peab tulenema käendaja tahe vastutada võlausaldaja ees põhivõlgniku
kohustuste täitmise eest ja see peab olema tuvastatud. Seda probleemi
analüüsides juhtis Riigikohus oma varasemale praktikale ja jäi oma
senise seisukoha juurde. Nimelt on Riigikohus oma varasemas otsuses nr
3-2-1-8-06 asunud seisukohale, et kui juhatuse liige on lepingule alla
kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana ja lepingus sisaldub punkt
juhatuse liikme kui füüsilise isiku kohustuse kohta, on isik teinud
kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole juhatuse
liiget lepingupoolena märgitud. Juhatuse liikme allkiri lepingul
kinnitab tema tahteavaldust. Eeltoodust tuleneb, et kui juhatuse liiget
kui füüsilist isikut lepingus poolena ei ole märgitud, ei võimalda see
kohe järeldada, et isikul puudus lepingu sõlmimisel tahe vastutada
äriühingu kohustuste täitmise eest.
Isegi kui käendussuhte olemasolu tuvastatakse, võib ilmneda, et tegemist
on hoopis tarbijakäendusega ja tarbijakäenduse kokkulepe on tühine.
Nimelt on Riigikohus otsuses nr 3-2-1-126-09 leidnud, et ainuüksi
juhtorganisse kuulumine ei ole käsitletav juhtorgani liikme iseseisva
majandus- ja kutsetegevusena, st ühingu kohustust käendusega taganud
juhtorgani liiget saab käsitleda tarbijana käenduslepingu sõlmimisel.
Võlaõigusseaduse (VÕS) § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping
tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises
maksimumsummas.
Tingimust, mille kohaselt juhatuse liige vastutab lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest on võimalik mõista ka selliselt, et isik vastutab oma juhatuse liikme kohustuste täitmise eest tulenevalt äriseadustiku paragrahvide 187 või 315 mõistes. Samas märkis Riigikohus selles lahendis asjaolude pinnalt, et niiviisi nimetatud tingimust mõista ei saa.
Lisaks käenduskohustuse võimalikkusele ei välistanud Riigikohus
varianti, et tegemist võib olla hoopis kohustustega ühinemisega VÕS-i §
178 mõistes. Kohustustega ühinemisel astub kolmas isik võlasuhtesse uue
võlgnikuna senise võlgniku kõrvale ja selle tagajärjel vastutab võlgnik
võlausaldaja ees solidaarselt koos senise võlgnikuga. Riigikohus on
otsuses nr 3-2-1-8-06 selgitanud, et: “Eelkõige eristabki tagamise
eesmärgil kohustusega ühinemist ja käendust eristab see, et kohustusega
ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada
põhivõlgniku kohustuse täitmist. Kohustusega ühinemise korral on isikul
isiklik huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Käenduse
puhul selline huvi puudub ning isik tagab võlgniku kohustust reeglina
isikliku sideme tõttu.”
Kokkuvõttes tuleb juhatuse liikmetel hoolikalt kontrollida lepinguid, millega äriühingule võlakohustusi võetakse või võlga tunnistatakse, et selles ei sisalduks “peidetud” või ebamääraseid tingimusi, mis võivad tuua kaasa juhatuse liikme käendamiskohustuse. Ja vastupidi, võlausaldajatel tuleb täpselt fikseerida käenduskokkulepe juhatuse liikmega.
Häli Jürimäe,
advokaat,
Advokaadibüroo Aivar Pilv
Avaldatud RUP.ee PROFIUUDISTE rubriigis
