Nüüdseks on ka seadusandja lõpuks reageerinud ja alates 1. juulist 2012 kehtivad varasemaga võrreldes oluliselt madalamad riigilõivu määrad.
Tuleb tunnistada, et maksuvaidlusi ja haldusasju üldiselt need põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjad eriti ei puudutanud, sest maksuvaidluses oli riigilõivu ülempiir 15 000 krooni (praegu kehtiva seaduse kohaselt 750 eurot) — põhiprobleemid olid seotud hagimenetlustega, mille puhul võeti riigilõivu hagihinna alusel ja lõivusummad võisid ulatuda isegi miljonitesse kroonidesse.
|
§ 571 . Halduskohtumenetluse toimingud (1) Halduskohtule kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 15 eurot. (2) Halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. (3) Kaebuse esitamisel rahalise hüvitise maksmiseks või kahju hüvitamiseks, kui nõutava hüvitise summa jäetakse kaebuses märkimata ning taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, tasutakse riigilõivu 250 eurot. (4) Kaebuse esitamisel maksuhalduri või muu asutuse tegevuse peale maksusumma, sunniraha või muu makse määramisel ja sanktsiooni rakendamisel või nende sissenõudmisel või tagamisel tasutakse riigilõivu kolm protsenti vaidlustatavast summast, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. (5) Halduskohtule hankeasjas kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu käesoleva seaduse §-s 242 sätestatud määras. (6) Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel, samuti kohtu tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 15 eurot. (7) Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda kaebuse esialgsel esitamisel halduskohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Selle artikli eesmärk on juhtida tähelepanu, et kõrge riigilõiv ei pruugi olla sugugi ainus või peamine kohtusse pöördumise takistus. Kui me räägime vähegi keerukamast vaidlusest — ja maksuvaidlused on seda kindlasti peaaegu alati —, siis ilma õigusabi kasutamata (ja selle eest maksmata) ei ole kellelgi kohtusse asja. Seda näitab ka praktika, et advokaatidele või muudele õigusnõustajatele tehtud kulud on tihti palju-palju suuremad kui riigilõiv. |
Jah, aga… Kas mitte kohtumenetluses ei kehti selline tore reegel, et kaotaja kannab kulud. Kui maksumaksja võidab kohtuasja, siis peaks ju Maksu- ja Tolliamet kõik kalli advokaadi peale kulutatud raha kinni maksma? Või kuidas? Kogu edasine jutt püüabki otsida vastust sellele küsimusele. Või pigem hoiatada maksumaksjaid, millised pisikesed „üllatused“ neid potentsiaalse kohtuvõidu korral võivad oodata. Kõigepealt on loomulikult vaja kohtuasi võita. Kui see eesmärk on täidetud (või sellele ollakse juba meelitavalt lähedal), siis tihti on nii maksumaksja ise kui teda esindavad ja nõustavad advokaadid kas surmani väsinud või eufooriast hullumas ning võivad ära unustada paar olulist „nõiasõna“ ja rituaali, mille tulemusena paraku võib lootus, et kohtukulud maksab kinni kohtuasja kaotanud Maksu- ja Tolliamet, suisa olematuks haihtuda. Järgnevalt loetlengi kaheksa võimalikku „auku“, millesse maksumaksja halduskohtus vaidlust lahendades kukkuda võib.
Arve peab olema makstud
Erinevalt tsiviilkohtumenetlusest ei mõisteta halduskohtumenetluses vastaspoolelt välja õigusabikulusid, kui neid ei ole tasutud. See tähendab, et kui kaebaja ei ole talle õigusabi eest esitatud arveid kohtuistungi ajaks ära maksnud, siis võidu korral vastavat kulu talle vastaspoolelt välja ei mõisteta. Tegemist on Riigikohtu halduskolleegiumi pikaajalise praktikaga. Seisukoht, et „kantud kohtukulud“ on sellised kohtukulud, mille eest on juba tasutud, on esimest korda kirjas 13.06.1997 lahendis (kohtuasi nr 3-3-1-18-97) ning kohus on korranud seda ka seadustike järgmiste redaktsioonide tõlgendamisel (nt 20.12.2000 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-55-00).
Tasumist tõendab kas maksekorraldus arve tasumise kohta, arveldusarve väljavõte, kviitung või kassa sissetuleku order arve sularahas tasumise kohta. Ei piisa advokaadi (büroo, raamatupidaja jne) kinnitusest, vaid peab olema dokument. Kohtute jaoks ei ole piisav ka näiteks arvele tehtud märkus „makstud sularahas“. Tsiteerin Riigikohtu otsust: Kolleegium on seisukohal, et sularahaarve ei tõenda summa tasumist. Kulude tasumist oleks saanud ja pidanud tõendama kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega.
Siinkohal tahaksin täiendavalt mainida ühte „kari“, mis on vähemalt ühele maksumaksjale juba saatuslikuks saanud. Nimelt kehtib alates 1. jaanuarist 2012 uus halduskohtumenetluse seadustik. Selle seadustiku seletuskirjas oli (nagu selgub, eksitav) lubadus, et „muudetud on põhimõtet, mille kohaselt peavad menetluskulud olema kantud“ (eelnõu 755 SE seletuskirja lk 35). Ühes kohtuasjas esitaski kaebaja Riigikohtule advokaadibüroo arve summas 1842 eurot, kuid arve tasumist tõendavaid dokumente ei lisanud, sest leidis juba mainitud seletuskirjale tuginedes, et uue seadustiku kohaselt piisab menetluskulude väljamõistmiseks, et kulude kandjal on tekkinud kulude tasumise kohustus, st et kulud õigusabile ei pea olema reaalselt kantud.
Riigikohus aga ei arvanud sugugi nii. Tsiteerin: Kuigi HKMS eelnõu 755 SE seletuskirja kohaselt on muudetud põhimõtet, mille kohaselt peavad menetluskulud olema kantud, ei nähtu HKMS tekstist väidetava muudatuse elluviimist. HKMS v.r § 93 lg 1 ja HKMS § 109 lg 1 on tekstilt kokkulangevad. HKMS § 109 ega ükski muu HKMS säte ei toeta aga viidatud seletuskirjas märgitud põhimõttelist muutust menetluskulude kantuse osas ega anna kolleegiumile põhjust oma senist praktikat muuta.
See on muidugi omaette küsimus, kas „kulude kandmine“ peaks ikka tähendama sama, mis tähendab„arve tasumine“ või kui palju erineb tsiviilkohtumenetluse seadustiku sõnastus halduskohtumenetluse seadustikust, et tsiviilasjades on võimalik ka veel tasumata arvet vastaspoolelt välja mõista ja haldusasjades ei ole; kuid sel teemal ei ole väga mõtet tuure üles võtta, sest nagu juba eelpool sai mainitud, on „kantud kohtukulude“ praegune tõlgendus kivisse raiutud juba 1997. aastal ja niikaua kui seadusandja ei ole sõna „kantud“ halduskohtumenetluse seadustiku tekstist eemaldanud, ei maksa ka loota, et praktikas midagi praegusega võrreldes muutuks.
Riigikogu XI koosseisu seaduseelnõu 755SE seletuskirja lk 35:
Menetluskulude väljamõistmise regulatsioon (§ 109) on samane kehtiva seaduse §-ga 93. Muudetud on põhimõtet, mille kohaselt peavad menetluskulud olema kantud. Samas on jäädud halduskohtumenetlusele omase lahenduse juurde, kus menetluskulude nimekiri tuleb esitada kohtuistungi lõpuks. HKMS olulise erisusena mõistetakse menetluskulud välja otse kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kuivõrd halduskohtus ei ole kohtunikuabisid, kellele on TsMS-ga vastavasisuline pädevus antud. Kirjalikus menetluses määrab kohus ise tähtaja, mille jooksul tuleb kuludokumentide nimekiri esitada. Lõiked 5 ja 7 sisaldavad TsMS § 174 lõigetes 4 ja 7 sätestatud põhimõtteid. Täiendavalt on võetud üle TsMS § 173 lõiked 4 ja 7. Kehtiva HKMS lõiget 5 (eelnõu lg 6) on Riigikohus tõlgendanud haldusorganite suhtes selliselt, et vastustaja kohtumenetluses kantud kulusid haldusvälise õigusabi teenuse väljamõistmiseks peab haldusasjas kohtuasi reeglina väljuma haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest. Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise otsustamisel võib arvestada ka kaebaja pahatahtlikkust, vaidlusaluse õigusküsimuse erilist tähendust õiguskorras ning muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid (vt RKHKo nr 3-3-1-24-07).
Riigikogu XI koosseisu seaduseelnõu 755SE seletuskirja lisa (eelnõu kooskõlastamise käigus esitatud muudatusettepanekud), lk 32:
|
Eesti Advokatuur Eelnõu §-is 109 on menetluskulude väljamõistmine reguleeritud põhjendamatult erinevalt, võrreldes tsiviilkohtumenetlusega. Eelnõu kohaselt nõutakse halduskohtus endiselt menetluskulude dokumentide esitamist enne kohtuvaidlusi, mis tähendab, et pole võimalik või on äärmiselt raskendatud kohtusstungi päeva kulude arvesse võtmine vastaspoolelt väljamõistmiseks. Tsiviilkohtumenetluses määratakse väljamõistetavate menetluskulude suurus eraldi määrusega pärast põhiasjas lahendi jõustumist. Puuduvad igasugused mõistlikud põhjendused, mis peaks halduskohtus toimuma menetluskulude suuruse kindlakstegemine ja väljamõistmine teistsuguses menetluslikus korras, võrreldes tsiviilkohtumenetlusega. Advokatuur ei kaitse mitte tsiviilkohtumenetluse regulatsiooni, vaid põhimõtet, et menetluskulude väljamõistmine peab olema lahendatud mõlemas menetluses ühtemoodi. |
Mittearvestatud. Esmalt tuleb märkida, et menetluskulude arvestamise regulatsioon on võrreldes kehtiva seadustikuga muutunud mõnevõrra sarnasemaks tsiviilkohtumenetluses kehtiva regulatsiooniga, s.o siis osas, mille kohaselt ei pea kohtukulud olema lahendi tegemise ajaks kantud. Teisalt peab aga tõdema, et hetkel ei ole planeeritud kohtukulude regulatsiooni ühtlustamist haldus ja tsiviilkohtutes, kuna tsiviilkohtumenetluses kehtiva regulatsiooni sisse viimine eeldaks kohtunikuabide olemasolu halduskohtutes, kuid seda ei ole majanduslikel kaalutlustel võimalik hetkel teostada. |
Kassatsiooniastme kulud ei lähe alati arvesse
Erinevalt tsiviilkohtumenetlusest ei mõisteta halduskohtumenetluses vastaspoolelt välja kassatsioonkaebusele vastamiseks tehtud kulusid. Sellisel seisukohal on Riigikohtu halduskolleegium nii varasema kui praegu kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku valguses. Kui kedagi peaks huvitama põhjendus, siis väidetavalt ei ole kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduva sisuga määrus „menetlust lõpetav määrus“, sest menetlust Riigikohtus ei algagi, seega ei saa see ka lõppeda.
Kui maksumaksjal õnnestus ringkonnakohtus saavutada endale meelpärane otsus, mille Maksu- ja Tolliamet kaebab edasi Riigikohtusse, siis esimese asjana saadab Riigikohus kassatsioonkaebuse vastaspoolele (meie näites siis maksumaksjale) ning küsib tema seisukohta. Tõsi, vastamine ei ole kohustuslik ning samuti ei ole kohustuslik vastata advokaadi kaudu või lasta vastus advokaadil koostada, kuid selge see, et praktikas siiski peaaegu alati vastatakse ja ka kulutatakse raha selle vastuse koostamise peale. Kui Riigikohus keeldub kassatsioonkaebust menetlusse võtmast, siis on maksumaksjal kahtlemata põhjust rõõmustada temale soodsa ringkonnakohtu otsuse jõustumise pärast. Loodetavasti on rõõm nii suur, et selle kõrval ei pööra ta tähelepanu pisiasjale, et kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks advokaadile makstud raha Maksu- ja Tolliametilt välja ei mõisteta. Sest nagu öeldud, menetlust Riigikohtus ei toimu ja seetõttu pole ka justkui menetluskulusid, mida välja mõista.
Kui aga peaks juhtuma, et Riigikohus küll võtab asja menetlusse, aga jätab oma otsuses kassatsioonkaebuse rahuldamata (või saadab asja alama astme kohtule uueks arutamiseks), siis muutub kassatsioonkaebusele vastamise kulu tavaliseks menetluskuluks, mida saab vastaspoolelt välja mõista (muidugi, kui ei esine järgmistes punktides kirjeldatud takistusi).
Enne kohtumenetlust kasutatud õigusabi kulusid välja ei mõisteta
Halduskohus ei mõista välja vaidemenetluses tehtud kulusid. Näiteks kui maksumaksja soovib enne halduskohtusse kaebamist kasutada võimalust lahendada asi kohtuväliselt ning esitada Maksu- jaTolliametile haldusakti peale vaie, kuid vaie jääb rahuldamata ja ikkagi tuleb minna asja kohtusse lahendama, siis vaide koostamise eest advokaadile või muule õigusnõustajale makstud tasu välja ei mõisteta.
Riigikohus põhjendab seda järgmiselt: kuna vaidemenetlus ei ole kohustuslik, siis ei ole ka õigusabi kulud vältimatud. Tsiteerin: Vaidemenetluse üks eesmärke on anda isikule võimalus kaitsta oma õigusi võimalikult lihtsas, kiires ja odavas menetluses. Ka vaidemenetlusele laieneb haldusmenetluse uurimispõhimõte ja haldusorgani selgitamiskohustus. Seega saab igaüks ka õigusabi kasutamata esitada vaide sellest sõltumata, kas tal on vastavaid eriteadmisi ja kogemusi.
Ühesõnaga — advokaadi arve peal peab olema kirjas, et õigusabi on osutatud ainult kohtumenetluse ajal ja seoses konkreetse kohtumenetlusega. Kõik varasem (näiteks esindaja kasutamine maksuametnikuga suhtlemisel revisjoni käigus, juristi abi kasutamine eriarvamuse koostamisel, konsulteerimine menetluse ajal jne) on maksumaksja oma lõbu ja selle eest makstud raha Maksu- ja Tolliametilt välja ei mõisteta.
Õige paber õigel ajal õiges kohas
Kuludokumendid peavad olema korrektselt vormistatud ja need tuleb kohtule esitada õigel ajal. Üsna tihti on ette tulnud, et õigusabi kulud jäävad maksumaksja kasuks välja mõistmata ainult sellel põhjusel, et kulude nimekirja (või maksedokumente) ei esitatud õigel ajal või olid arved liiga üldsõnalised (näiteks puudus viide konkreetsele kohtuasjale või selgitus, mida advokaat täpselt tegi). Ühte konkreetset näidet võib näha ka artikli lisana toodud kohtuasja tutvustuses. Repliigina olgu märgitud, et riigilõivu väljamaksmist need puudused ei takista – riigilõiv mõistetakse vastaspoolelt välja ka siis, kui seda kohtukulude nimekirjas ei märgita või märgitakse riigilõivu kohta ekslikud andmed.
Kuna tänapäeval lahendatakse üha rohkem asju kirjalikus menetluses (mitte ainult Riigikohtus, vaid ka alama astme kohtutes), siis võib menetluskulude nimekirja õigel ajal esitamine tõesti meelest ära minna. Selliseid kaasusi on ette tulnud ka Riigikohtu praktikas. Üks põhjus, miks kuludokumente õigel ajal ei esitata, võib olla selles, et tsiviilasjades toimub menetluskulude väljamõistmine iseseisvas menetluses alles pärast kohtuotsuse jõustumist. Samal põhjusel võivad ka haldusasjadega harvemini kokku puutuvad advokaadid ära unustada, et arvetele tuleb lisada arve tasumist tõendavad dokumendid.
Sellega seoses võib mainida veel üht erisust. Tsiviilasjades peab kaotaja pool lisaks menetluskulude hüvitamisele maksma ka viivist võlaõigusseaduse §-s 113 sätestatud määras. Tõsi küll, viivist arvutatakse alles alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustikust (§ 177 lg 2) ei näe halduskohtumenetluse seadustik hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise tasumist ette. Riigikohtu praktikat selles küsimuses küll veel ei ole, kuid Tallinna Ringkonnakohus on ühes lahendis leidnud, et täiendavate rahaliste kohustuste kohaldamine kohtu poolt eeldab selget volitust, et kulutuste suurus oleks ettenähtav. Samas võib seda erinevust välja vabandada näiteks väitega, et kohtus kaotanud haldusorganilt (näiteks Maksu- ja Tolliametilt) peaks väljamõistetud raha üsna lihtsalt ja kiiresti kätte saama, tsiviilasja vastaspoolelt raha kättesaamiseks tuleb aga pöörduda kohtutäituri poole ja oodata raha laekumist mõnikord päris kaua.
Iga advokaat pole veel esindaja
Järgmine koht, kus kaebajat võib kohtukulude väljamõistmisel ebaõnn tabada, on taas seotud kirjaliku menetlusega. Menetluskulude hulka kuuluvad teatavasti „menetlusosalise esindajate ja nõustajate kulud.“ Kui kaebaja maksab advokaadibüroole kaebuse koostamise eest, aga kirjutab ise kaebusele alla ja asjas ei toimu kohtuistungit, kus advokaat saaks kaebajat esindada, siis pole ka lootust, et kohtuasja võitmise korral vastaspoolelt midagi peale riigilõivu välja mõistetaks.
Kui advokaadibüroo on esitanud arve kaebuse koostamise eest, kuid kaebusele on alla kirjutanud kaebaja isiklikult, koos kaebusega ei ole kohtule esitatud volikirja, advokaat ei ole esitanud kohtule ühtegi avaldust, seisukohta ega esitanud menetlusdokumente, siis ei loeta advokaadibürood ega advokaati kaebaja esindajaks ning tasutud kulu vastaspoolelt välja ei mõisteta. Samuti ei saa menetlusdokumendi koostamiseks õigusabi osutanud advokaadibüroo olla menetlusosalise nõustajaks TsMS § 228 mõttes.
Nõustaja tasu väljamõistmine on piiratud
Nõustaja teemaga ka jätkame. Maksuasjades võib tihti ette tulla, et kaebajale osutab õigusabi isik, kellel ei ole juriidilist kõrgharidust. Mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas on üsna levinud, et maksuvaldkonnas tegelevad nõustamisega (ja ka kohtus esindamisega) suures osas mittejuristid. Kohtus esindajaks saab aga üldjuhul olla ainult õigusteadusliku kõrgharidusega isik. Tõsi, alates 2012. aastast võib maksuasjas esindajaks olla ka „majandusteadusliku kõrgharidusega maksu- või raamatupidamiskonsultant“ (HKMS § 32 lg 1 p 3), kuid mis seal salata, Eestis tegutseb päris mitu üsna tuntud ja pädevat maksukonsultanti (autor loodab, et nad ei pahanda sellest, et nende nimed siinkohal nimetamata jäetakse), kellel on mõne kolmanda eriala kõrgharidus või puudub see sootuks.
Selline seaduse silmis „ebapädev“ konsultant saaks kaebajat kohtumenetluses esindada ainult siis, kui ta oleks kaebaja töötaja, juhatuse liige või prokurist, kuid sel juhul on tema töötasu väljamõistmine vastaspoolelt välistatud. Jääb veel üle võimalus osaleda menetluses nõustajana. Nõustaja võib esineda kohtus koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Nõustaja ei saa teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi (HKMS § 36). Kuna nõustaja pädevus on piiratud, on ka tema tasu väljamõistmine piiratud. Arvesse võetakse ainult õigusabi, mida nõustaja osutas seoses kohtuistungil osalemisega ja istungi ettevalmistamisega. Kui asjas toimub kirjalik menetlus ning nõustaja roll piirdub vaid kaebuste ja muude dokumentide ettevalmistamisega (või kui kaebaja osaleb istungil ilma nõustajata, aga nõustaja valmistab talle ette vajalikud materjalid ja annab soovitusi istungil käitumiseks), siis sarnaselt eelmises punktis kirjeldatud olukorraga vastaspoolelt midagi välja mõista ei saa.
Advokaadi sõidukulusid välja ei mõisteta
Kuid ka siis, kui asjas toimub kohtuistung ja seal osaleb advokaat, ei pruugi see tähendada, et kõik advokaadile makstud raha saaks võidu korral vastaspoolelt välja mõista. Huvitaval kombel on viimase aja praktikas tekkinud vaidlus advokaadi sõidukulude üle. Tartu Ringkonnakohus on üsna mitmes jõustunud kohtulahendis võtnud seisukoha, et menetlusosalise lepingulise esindaja (nt advokaadi) sõitu kohtuistungile ja sealt tagasi ei saa pidada õigusabiteenuse osutamiseks ning selle eest makstud tasu ei kuulu väljamõistmisele. Kuna loetelus viimasena toodud otsuse peale on esitatud Riigikohtule kassatsioonkaebus just menetluskulude küsimuses ja Riigikohtu otsust veel ei ole tehtud, siis ei saa seda seisukohta veel lõpliku tõena võtta.
Kui eelnevalt viidatud kohtuasjad oli seotud advokaadi liikumisega Tallinn-Tartu liinil ja mujal Eesti piires, siis Riigikohtu menetluses on praegu ka kohtuasi kuulsusrikka „suhkrutrahvi“ teemal (kohtuasja number 3-3-1-55-10), kus teatavasti Riigikohus küsis Euroopa Kohtult eelotsust (otsuse tulemustest ja tagajärgedest võib huviline lugeda uudiste rubriigist) ja nüüd on jäänud ainsaks lahendamata küsimuseks, mida kõrge kohus peab arutama, kas maksumaksja advokaadi sõit Luxembourgi (kus Euroopa Kohus teatavasti asub) võiks olla selline kulu, mida oleks viisakas vastaspoolelt välja mõista.
Alati saab ka lihtsalt väiksemaks lõigata
Nagu öeldakse heas reklaamis — kuid see ei ole veel kõik. See on tegelikult alles algus. Kui kõikide eelnevalt loetletud probleemide kadalipp on läbitud, jõuame me Kõikide Reeglite Ema juurde: kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (praegu kehtiva HKMS § 109 lg 6). Kui kohus leiab, et advokaadile on tasutud põhjendamatult palju, siis võib alati vastaspoolelt välja mõistetavat summat vähendada. Isegi nullini. Ka seda on ette tulnud.
Teooria siia juurde kõlab päris kenasti — „Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Menetluskulude väljamõistmata jätmine viib ebaõiglase ja õigusvastase tulemuseni olukorras, kus kantud, vajalikud ja põhjendatud ning tavapärases suuruses õigusabikulud jäävad kaebuse eesmärgi saavutamisest hoolimata kaebuse esitaja kanda.“
Praktika kipub vähemalt maksuasjades küll pigem kalduma sinnakanti, kus reeglina mõistetakse õigusabikulusid vastaspoolelt välja vähem kui küsitud. Ja tihti kohe päris palju vähem. Siinkohal me ei räägi sellest, kui kaebus rahuldatakse osaliselt (kogu käesoleva artikli temaatika on pühendatud menetluskulude väljamõistmise takistusele olukorras, kus kaebus rahuldatakse täies ulatuses — osalise rahuldamise korral tuleb lihtsalt kõik eelnevad probleemid läbi korrutada vastava murdarvuga).
Kuigi Riigikohus on õpetanud, et kohtud peavad korralikult põhjendama ja selgitama, kui nad leiavad, et õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ning mõistavad need vastaspoolelt välja vaid osaliselt, siis Riigikohtu enda kohta need reeglid loomulikult ei kehti. Või kehtivad? Lugeja võib järgnevate tsitaatide pinnalt ise otsustada, kui arusaadavalt kõrge kohus menetluskulude vähendamist ära seletab:
Kohtuasi 3-3-1-60-11 (otsus 01.02.2012), vaidlustatud maksusumma 2 414 532 krooni
Arvestades vastustajalt halduskohtu poolt välja mõistetud õigusabikulude suurust ja maksusumma hindamise teel määramise küsimuse lisandumist kassatsioonimenetluses, samuti veendumust, et kantud õigusabikulude väljamõistmine kogu ulatuses pole põhjendatud ja kohustust jagada menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega, peab kolleegium kantud õigusabikulude jagamise osas õigeks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja apellatsioonimenetluses 1000 eurot (taotlus 31 050 krooni) ja kassatsioonimenetluses 1300 eurot (taotlus 4975,66 eurot).
Kohtuasi 3-3-1-89-10 (02.02.2011), vaidlustatud maksusumma 115 540 krooni
Kassaator taotleb apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 6000 krooni ja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 7200 krooni väljamõistmist vastustajalt. Kulude kandmine on tõendatud. Kolleegiumi hinnangul on kulud põhjendatud ja tulevad täies ulatuses vastustajalt välja mõista.
Kohtuasi 3-3-1-47-10 (12.08.2010), vaidlustatud maksusumma 1 017 352 krooni
Halduskohus mõistis Maksu- ja Tolliametilt OÜ J kasuks välja kantud menetluskuludest 15 000 krooni ja riigilõivu 15 000 krooni, seega kokku 30 000 krooni. Kassatsioonkaebuses taotleb OÜ J apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulude väljamõistmist summas 20 000 krooni. Menetluskulude kandmine on tõendatud ja suurus põhjendatud. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuselt tuleb seega OÜ J kasuks välja mõista 20 000 krooni.
Kohtuasi 3-3-1-36-10 (16.06.2010), vaidlustatud maksusumma 141 300 krooni
Arvestades asjaolu, et nii apellatsiooni- kui ka kassatsiooniastmes vaadati asi läbi kirjalikus menetluses ning arvesse võttes vaidluse olemust ja vaidlustatud maksuotsuses esitatud nõude suurust, peab kolleegium vajalikuks ja põhjendatuks mõista välja õigusabikulu 27 000 krooni. (Taotletud summa kohta otsuses andmed puuduvad —toim. märkus.)
Kohtuasi 3-3-1-67-09 (09.12.2009), vaidlustatud maksusumma 7 076 392 krooni
Toimiku materjalidest nähtub, et AS Eesti Post on apellatsiooniastmes kandnud kulusid 49 588,30 krooni ja kassatsiooniastmes 41 795,60 krooni. Seega on AS Eesti Post kulud apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes kokku 91 383,90 krooni. Kolleegium peab HKMS § 93 lg-le 5 tuginedes põhjendatuks mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt AS Eesti Post kasuks välja 1/2 apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes kantud menetluskuludest, s.o 45 692 krooni.
Kohtuasi 3-3-1-73-09 (26.11.2009), vaidlustatud maksusumma 1 116 216 krooni
Halduskohus mõistis LMTK-lt OÜ M kasuks välja menetluskulud 56 019,52 kr. OÜ M taotles ringkonnakohtus õigusabikulude 25 488 kr ning Riigikohtus õigusabikulude 23 328 kr väljamõistmist. Kolleegium peab HKMS § 93 lg-le 5 tuginedes põhjendatuks mõista LMTK-lt välja apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes kantud menetluskuludest 15 000 krooni. Kolleegium arvestab seejuures asja keerukust, apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes vajalikku täiendavat tööd võrreldes menetlusega halduskohtus ja seal vastustajalt välja mõistetud menetluskulude suurust.
Kohtuasi 3-3-1-59-09 (04.11.2009), vaidlustatud maksusumma 580 005 krooni
J. I. taotleb Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt Tallinna Ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud menetluskulude väljamõistmist 67 900 krooni ulatuses. Kolleegium peab HKMS § 93 lg-le 5 tuginedes põhjendatuks mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt J. I. kasuks välja 1/2 suuruses apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes kantud menetluskulud 33 950 krooni.
Kohtuasi 3-3-1-52-09 (04.11.2009), vaidlustatud maksusumma 5 648 720 krooni
U. L. taotleb Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt Tallinna Ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud menetluskulude väljamõistmist 79 012 krooni ja 80 sendi ulatuses. Kolleegium peab HKMS § 93 lg-le 5 tuginedes põhjendatuks mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu-ja tollikeskuselt U. L. kasuks välja 1/2 suuruses apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes kantud menetluskulud 39 506 krooni ja 40 senti.
Ainus selge pidepunkt, mille võib mustvalgelt mitmest kohtuotsustest välja lugeda, on see, et üldjuhul ei saa kõrgema astme kohtumenetluse kulud olla suuremad kui olid kulud madalamas astmes. Samuti võib mainida seisukohta, et väljamõistetavat menetluskulu ei saa vähendada põhjusel, et kaebajat esindanud advokaat on esindanud teist isikut teises kohtuasjas sama või sarnase haldusakti vaidlustamisel. Nagu näha artikli lisas toodud näitest, siis samas kohtuasjas mitme kaebaja peale ühe advokaadi kasutamine loetakse küll piisavaks põhjuseks, et väljamõistetavaid õigusabikulusid vähendada.
Vähemalt ise ei pea peale maksma
Kuid selleks, et lõpetada lugu meeldivalt, olgu viimasena mainitud, et halduskohtus õigusabikulude väljamõistmisel kehtib veel üks tsiviilkohtumenetlusest väga erinev põhimõte. Kui tsiviilasjas kannab kohtukulud kaotanud pool ja üldiselt ei ole vahet, kes oli hageja ja kes oli kostja, siis halduskohtusse kaebusega pöördunud isik üldjuhul ei pea hüvitama tema vastaspooleks oleva haldusorgani menetluskulusid. Riigikohtu halduskolleegium on mitmes oma lahendis selgitanud, et haldusorganil ei ole küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise õigustamiseks peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Seega võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse haldusorgani kasuks lahendamise korral.
Konkreetselt maksuasjades siis tähendab see, et isegi kui Maksu- ja Tolliamet otsustaks oma ametniku asemel kohtusse esindajaks saata advokaadi (olid ajad, kus see komme oli üsna levinud), siis maksumaksja ei pea kaotuse korral maksuameti advokaadikulusid kinni maksma. Hea uudis seegi.
Puust ja punaseks: kui palju mõisteti õigusabikulusid välja Sylvesteri aktsionäride maksuvaidluses?
Sylvesteri endiste aktsionäride kohtuasjast on kindlasti paljud kuulnud. Vaidlus oli keeruline, mängus olid suured summad, kohtuotsused olid pikad ja neid tsiteeritakse tänini. Riigikohtuni välja jõudis ainult Tartu Halduskohtust alguse saanud 8 kaebajaga vaidlus. Tallinna Halduskohtus toimunud 23 kaebajaga kohtuasi lõppes ringkonnakohtus, sest sarnases vaidluses oli Riigikohtu lahend selleks ajaks juba olemas ning Maksu- ja Tolliametil polnud mõtet enam edasi kaevata. Kuigi Tallinna vaidluses oli oluliselt rohkem kaebajaid ja vaieldi ka oluliselt suuremate summade üle, võtame kohtukulude väljamõistmise analüüsi aluseks Tartu kohtuasja, sest siin on esindatud kõik kolm kohtuastet.
Ülevaate sellest, kui palju 8 kaebajat kulutasid advokaatidele ja kui palju nad lõpuks tagasi said, annab järgmine tabel.
|
Õigusabikulud halduskohtus |
Õigusabikulud ringkonnakohtus |
Õigusabikulud Riigikohtus |
Õigusabikulud kokku |
|||||||
|
Kaebaja |
Vaidlustatud maksusumma |
Taotleti |
Mõisteti välja |
Taotleti |
Mõisteti välja |
Taotleti |
Mõisteti välja |
Taotleti |
Mõisteti välja |
|
|
Kaebaja A |
20 804 492 |
123 061 |
100 000 |
84 108 |
64 000 |
36 550 |
12 183 |
243 719 |
176 183 |
72% |
|
Kaebaja B |
202 781 |
105 209 |
100 000 |
81 634 |
64 000 |
51 455 |
17 152 |
238 298 |
181 152 |
76% |
|
Kaebaja C |
227 842 |
104 672 |
100 000 |
81 634 |
64 000 |
51 455 |
17 152 |
237 761 |
181 152 |
76% |
|
Kaebaja D |
1 125 723 |
202 948 |
150 000 |
82 624 |
64 000 |
62 446 |
20 815 |
348 018 |
234 815 |
67% |
|
Kaebaja E |
10 331 427 |
213 521 |
150 000 |
82 624 |
64 000 |
62 446 |
20 815 |
358 591 |
234 815 |
65% |
|
Kaebaja F |
563 323 |
204 931 |
150 000 |
82 624 |
64 000 |
62 446 |
20 815 |
350 001 |
234 815 |
67% |
|
Kaebaja G |
445 319 |
113 846 |
113 846 |
106 625 |
64 000 |
57 525 |
19 175 |
277 996 |
197 021 |
71% |
|
Kaebaja H |
199 358 |
211 115 |
165 154 |
73 219 |
39 117 |
61 183 |
20 394 |
345 517 |
224 665 |
65% |
|
Kokku: |
33 900 265 |
1 279 303 |
1 029 000 |
675 092 |
487 117 |
445 505 |
148 501 |
2 399 900 |
1 664 618 |
69% |
Nagu näha, õnnestus maksumaksjatel keskmiselt tagasi saada vaid 69% kuludest. Kui vaadata summasid, siis kaheksa inimese peale kokku jäi Maksu- ja Tolliametilt välja mõistmata ehk kaebajate enda kanda 735 282 krooni (46 993 eurot). Isegi kui arvestada, et maksumaksjad said koos tulumaksu tagastamisega ka üsna kopsakat intressi, jäi vähemalt osa kaebajaid kokkuvõttes selle kohtuskäiguga ikkagi kindlalt miinusesse.
Kui tulla tagasi artikli alguse juurde, siis olgu mainitud, et riigilõivu maksis iga kaebaja selles kohtuasjas 5000 krooni (need summad mõisteti täies ulatuses Maksu- ja Tolliametilt välja ja tabelis ei kajastu).
Lisan ka väljavõtted kohtuotsustest, milles põhjendatakse taotletud summade vähendamist:
Halduskohus:
Kohus nõustub vastustajaga, et kohtukulude väljamõistmine taotletud mahtudes ei ole põhjendatud. Osaliselt on toimingud tööde kirjeldustes kirja pandud topelt. Kullerikulu, kulud äriregistri päringutele ning lähetuskulu ei käsitle kohus õigusabikuluna. Kaebuste liitmise vajaduse ühe põhjendusena tõid kaebuse esitajad esile asjaolu, et kaebuste eraldi menetlustes arutamine suurendab kaebajate menetluskulusid. Antud juhul on aga kõik ühiskaebuse koostamise ja menetlusega seotud kulud arvestatud iga kaebaja kuludesse eraldi. Kohus ei arvesta neid kulusid täies ulatuses juhtumil, kui mitut kaebajat esindas üks advokaat või advokaadibüroo. Kohus peab sellisel juhul põhjendatuks mõista menetluskulud iga kaebaja kasuks välja võrdses suuruses. Kohus arvestab ka seda, et osade kaebajate puhul jäi nende kaebus osaliselt rahuldamata.
Ühe kaebaja osas märgiti täiendavalt: Kohus vähendab taotletud menetluskulude summat põhjusel, et mitte kõigi kohtule esitatud kuludokumentide alusel ei ole võimalik töö sisu ja mahtu hinnata. Nii on kohtukulude nimekirjale lisatud 30.11.2007 väljastatud arvel nr 169 teenuse kirjeldusena märgitud eelmenetlus Tartu Halduskohtus haldusasjas nr 3-07-1205 ning 30.01.2008 väljastatud arvel nr 19 üksnes õigusabi vastavalt lepingule nr 05-07/HL. Arvetele selgitust lisatud ei ole.
Ringkonnakohus:
Analüüsides esitatud menetluskuludokumente, vaidlustatud halduskohtu otsuse ning apellatsioonkaebuse ja ühtse vastuse mahtu, samuti ka esimese astme kohtu poolt välja mõistetud menetluskulude suurusjärku, kohtuistungi kestust apellatsiooniastmes (6 tundi) ning lugedes advokaadi keskmiseks tunnitasuks 1800 krooni ja arvestades asjaoluga, et apellatsioonimenetlusega seotud kulud on juhul, kui mitut vastustajat esindas üks advokaat või advokaadibüroo arvestatud iga vastustaja osas eraldi, mis aga ei anna ringkonnakohtu arvates alust neid kulusid täies ulatuses eraldi arvesse võtta, sest kõigi vastustajate puhul on esitatud kirjalikud materjalid ja õiguslikud argumendid suures osas kattuvad, peab ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatud kuluks iga vastustaja kohta 64 000 krooni koos käibemaksuga (36 tundi x 1800 kr). Ühele maksumaksjale aga mõisteti välja vähem, sest ühe arve tasumist tõendavat dokumenti ei olnud kohtule õigeaegselt esitatud ja see kulu jäi arvesse võtmata.
Riigikohus:
Kolleegium peab HKMS § 93 lg-le 5 tuginedes põhjendatuks mõista Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuselt kaebajate kasuks välja 1/3 suuruses kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud järgmiselt: /---/ Riigikohus nõustub menetluskulude jaotusega alama astme kohtutes.
