Senini kehtiv seadus ütleb, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Selline tundmatu-läbi-tundmatu defineering tekitas palju vaidlusi just seoses juriidilise isiku juhatuse liikmete antud käendustega. Puudus selge arusaam, kas juhatuse liikme poolt firma kohustuse käendamine on tarbijakäendus või on see seotud juhatuse liikme majandustegevusega.

Eristamine on oluline, kuna tarbijakäenduslepingus tuleb alati ära näidata vastutuse rahaline maksimumsumma; vastasel juhul on leping tühine ja ei kehti. Majandustegevuses antud käendusele sellist piirangut ette ei nähta. Kui juhatuse liikme poolt allkirjastatud käenduslepingus jäi tema vastutuse rahaline maksimumsumma märkimata, oli tee vaidlusele avatud.

Kuigi mitmed vaidlused on jõudnud Riigikohtusse, on ka kõrgem kohus jätnud „otsad lahti“ ja aja jooksul kaldunud pigem käendaja poole. Riigikohtu seisukohad on ajateljel olnud järgmised:

• osaühingu osaniku ja juhatuse liikme poolt osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud käenduslepingule ei laiene tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija (2006.a);

• kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub juhatuse liikmel (2008.a);

• ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Samas alati ei pruugi mittetulundusühingu juhatuse liikme poolt ühingu kohustuse täitmise tagamiseks antud käendus olla tarbijakäendus. Kui näiteks juhatuse liige tagab käendajana sama ühingu majandustegevuses võetud kohustust, mis on samal ajal seotud juhatuse liikme enda majandus- või kutsetegevusega, võib asjaolude kohaselt olla tegemist tavalise käendusega, mitte tarbijakäendusega (2009.a);

• asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär, ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega (2010.a detsember).

Jääb üle küsida, miks seadusandja varem oma selge sõnaga segadust ei lahendanud ja laenuturul tegutsejatele soovida hoolsust käenduslepingute sõnastamisel.

Erki Vabamets,
vandeadvokaat,
advokaadibüroo Tamme Otsmann Ruus Vabamets
torv.ee