2004. aastal sõlmis kaebaja oma ülikooliõpingute ajal pangaga
õppelaenulepingu. 2005. aasta sügisel asus ta ülikoolis tööle. 2009.
aasta juunis lõpetas kaebaja kõrgkooli magistriõpingud, kuid taotluse
oma tööandjale õppelaenu põhiosa kustutamiseks esitas ta alles 30.
augustil 2010.
Samas kohustas aga riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega
seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, et avaliku sektori asutuses
vähemalt 12 kuud töötanud ja ülikooliõpingud lõpetanud isikul on
õppelaenu hüvitamist võimalik taotleda ainult kuni 1. juulini 2009.
Seega hilines kaebaja oma taotluse esitamisega aasta ja kaks kuud.
Kohus luges antud vaidluse lahendamisel määravaks seda, et kaebaja ei
teavitanud ülikooli tööle asumisel ega ka mitte hiljem seal töötades
tööandjat oma kehtivast õppelaenulepingust. Taoline kohustus tuleneb aga
Vabariigi Valitsuse 25. augusti 2004 määrusest nr 284. Seega jättis
kaebaja oma teavitamiskohustuse täitmata nii tööle asudes kui ka 2009.
aasta juulis, kui jõustus seadusemuudatus.
Ülikool omakorda aga teavitas kõiki oma töötajaid, keda talle
teadaolevalt viidatud seadusemuudatus puudutas ning informeeris neid
kohustusest esitada õppelaenu kustutamise avaldus enne 1. juulit 2009.
Sellega täitis ülikool omapoolse selgitamiskohustuse ning kohtu
seisukoha järgi ei ole kaebaja õiguste rikkumine tõendatud.
Eilne otsus on Tartu ringkonnakohtus vaidlustatav 30 päeva jooksul.
kohus.ee
