Kohus rõhutas, et mõistab, miks sellise kaasusega on kriminaalkohtu ette tuldud – tegemist on avalike vahendite kasutamisega ja maksumaksja rahaga ning kui raha on kuritegelikult väärkasutatud, tuleb sellele reageerida.

Usalduse kuritarvitamise süüdistuses seoses Jõhvi vallavalitsuse ametnikele teenistusest vabastamisel kuue kuu palga suuruse hüvitiste määramisega mõistis kohus Martin Repinski õigeks.

Kohus leidis, et koosseisu eesmärk ei ole lahendada kriminaalõigusega vaidlusi sellest, kas keegi mõistis õigesti avaliku teenistuse seaduse regulatsiooni. Varaliste huvide järgimata jätmise kohustuse rikkumisena saab käsitada üksnes sellist tegevust, mis tekitab kannatanule põhjendamatut kahju.

Iga juhtimisviga või eksimus avaliku teenistuse seaduse või muu õigusakti vastu ei ole usalduse kuritarvitamise kuritegu. Arvestada tuleb ka seda, mil määral oli hüvitiste maksmine kantud süüdistatava arusaamast, et tegemist on kannatanu eesmärkide saavutamiseks vajaliku kuluga.

Nii ei ole iga kulu tekitamine kannatanu varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine ega kahju. Süüdi mõistmiseks peaks olema tegemist olukorraga, kus süüdistatav peab võimalikuks ja möönab, et tema tegevusest saab kannatanu üksnes suurt varalist kahju ja mitte midagi muud.

Vähetähtis ei olnud kohtu meelest ka see, et teenistusest vabastatutud ametnikele makstud kuue kuu palga hüvitiste suurus oli eelnevalt Jõhvi vallavalitsuse finantsjuhi ja õigusnõunikuga läbi arutatud ning muuhulgas ametnike eest ka seisti, et Martin Repinski otsustaks hüvitise määrata just konkreetselt sellises ulatuses.

Ka ei tulnud tõenditest välja, et Martin Repinskil oleks olnud vähemalt kaudne tahtlus 40 000-eurose varalise kahju osas – hüvitiste ettepanekud tehti ametnikele üksnes kuudes, mitte konkreetsetes summades, teadmata numbriliselt palkade suurust ja muid tööandja kulusid, mis hüvitiste väljamaksmisega kaasnesid.

Kelmuse süüdistuses seoses riigikogu kantselei hüvitatud üürikuludega mõistis kohus Martin Repinski samuti õigeks. Kohus möönis, et sularahas üüri tasumise ja üürikorteri kasutamise asjaolud võisid esmapilgul tekitada põhjendatud kahtluse, kas tegelikult on üüri kunagi tasutud ja mis eesmärgil on korter üldse üüritud.

Ent kahtlused ei olnud süüdimõistva otsuse tegemiseks kohtu hinnangul piisavad. Õigeksmõistmise tingis asjaolu, et kohtu ette jõudnud kaudsed tõendid ei võimaldanud teha tõsikindlat järeldust, et sündmused leidsid suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust aset nii nagu süüdistusaktis kirjas.

Samas ei olnud tegemist olukorraga, kus täiendava tõendusteabe kogumine ja kaitseteeside ümberlükkamine olnuks võimatu – kohus tõi ka välja, mida saanuks enamat tõendada. Seega ei tuvastanud kohus, et Martin Repinski oleks riigikogu kantseleile esitanud valeandmeid korteri üürimise, seal elamise ja üüri tasumise kohta.

Lisaks tõenduslikele raskustele tõi kohus esile, et kriminaalkohus ei saa parandada riigikogu liikme staatuse seaduse ning riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise korra sõnastuslikke ja sisulisi puudusi. Seadus ja kord seovad üürikulude hüvitamise õiguse kitsalt sellega, millised on riigikogu liikme rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmed.

Seadus ja hüvitamise kord ei kõnele näiteks sellest, et riigikogu liige peab kinnitama, et üürikulude hüvitise saamisel tal pole võimalik kuskil mujal Tallinnas ega Tallinna lähistel elada ega ööbida. Samuti ei reguleeri seadus ega kord seda, et riigikogu liige ei võiks üürikulu hüvitise saamisel Tallinnas või selle lähistel kinnisvara omada; või et mitu päeva aastas peaks riigikogu liige üürikorteris elama, et see end õigustaks.

Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise kord on vastu võetud riigikogu juhatuse otsusega ning selles on hõlpsasti võimalik kehtestada selged ja täiendavad tingimused üürikulude hüvitamiseks ja mitmeti mõistetavuste vältimiseks. Seega riigikogu liikmete üürikulude hüvitamise täpsemate tingimuste kehtestamine on seadusandja, mitte kriminaalkohtu pädevuses.

Omastamise süüdistuses seoses riigikogu liikme Olerexi kütusekaardi kasutamisega kaheksal korral mõistis kohus Martin Repinski õigeks. Arvestades kuluhüvitiste nappi regulatsiooni ning ebaselget rakenduspraktikat pidas kohus põhjendatuks esimese viie tankimise osas, et tegemist oli riigikogu liikme tööga seonduva kuluga.

Need viis sõitu toimusid COVID-pandeemia ajal ning tegemist oli Martin Repinski poolt keskmisest tavapäratuma eksperimendi ehk valijatega kohtumisega. Need viis üksikut tankimist ja sõitu toimusid väga lühikese perioodi jooksul, ajal, mil kehtisid mitmeid COVID-piiranguid ning raske oli korraldada rahvakogunemisi ja valijatega kohtumisi.

Kohus peab tõendatuks, et Martin Repinski rääkis sellest ka riigikogu fraktsioonis ning sai ka fraktsiooni liikmetele anda Bolti sõitnud inimeste tagasisidet erinevate küsimuste, sealhulgas COVID-piirangute kohta.

Tõendamist leidis ka see, et süüdistuse perioodil on Martin Repinski sõiduki kütuse eest tasunud ka enda kulude eest, kui mingid sõidud riigikogu liikme tööga ei seondunud.

Arvestades, et riigikogu liikmed ei pea pidama liikme tööga seonduvate sõitude osas sõidupäevikut ega esitama muid aruandeid sõidetud vahemaade, sihtkohtade ja kütuse tegeliku kulu osas, võimaldab sedavõrd napp regulatsioon segadust sellest, milliseid sõite võiks käsitada riigikogu liikme tööga seonduvaks, samuti võimaldab see kütusekaarti kuritarvitada, mida saaks aga kindlasti ära hoida riigikogu liikme tööga seotud kulutuste hüvitamise korra täiendamisega.

Kolmel korral kütuse tankimise osas ei olnud vaidlust selles, et kütusekaarti kasutas keegi teine, kuid väljaspool mõistlikku kahtlust ei õnnestunud tõendada seda, et Martin Repinski oleks andnud või lubanud kellelgi kolmandal isikul oma riigikogu liikme kütusekaarti kasutada riigikogu liikme tööga mitteseonduvateks sõitudeks.

Alles jäi kõrvaldamata kahtlus, et kütusekaarti võidi kasutada Martin Repinski teadmata. Samuti ei selgitatud kohtus välja Martin Repinski rahakoti kuhugi unustamise asjaolusid ja kütusekaardile ligipääsu omavate inimeste täpset ringi. Kui kütusekaarti kasutati Martin Repinski teadmata, ei saa omastamist ette heita.

26.03.2022 kütuse tankimise osas tunnistas Martin Repinski, et kasutas ekslikult riigikogu liikme kütusekaarti ning hüvitas kohtumenetluse kestel riigikogu kantseleile kulu 98,68 eurot. Selles osas riigikogu kantselei oma nõudest ka loobus.

Arvestades, et kütusekaardil oli Martin Repinski sõnul lipikuga PIN-kood peal, järeldas kohus, et kütusekaart oli seega selgelt eristatav muudest maksevahenditest, mõistõttu võivad Martin Repinski teos esineda väärteo tunnused.

Kuivõrd antud asjas pole kohtul pädevust väärteoasja lahendada, lõpetas kohus selles osas kriminaalmenetluse. See ei välista väärteomenetluse alustamist.

Kannatanute tsiviilhagid jättis kohus õigeksmõistmise tõttu läbi vaatamata. Riigikogu kantselei loobutud nõude osas kohus lõpetas menetluse. Kohus vähendas menetluskulusid ning mõistis Martin Repinski kasuks riigilt välja valitud kaitsjale makstud tasu katteks 49 826,8 eurot ning kannatanu Jõhvi valla kasuks valitud esindajale makstud tasu katteks 7579,86 eurot.